Toidust ja keelebarjäärist Salvadoris

Mimi kirjutab:

Toitudega on asjad siiani läinud pigem kehvasti, sest keegi pole suutnud meid manioki (juur millest valmistatakse jahu) usku keerata. Siiani pole üheski linnas midagi ülistamisväärset saanud. Võrreldes näiteks Mehhikoga, kus tänavatoit on äärmiselt mitmekesine ja maitsev, on siin kõik vastupidi. Kindlasti on inimesi, kellele tohutult selline raskekaalulisusele pöörav mekk maitseb, aga me oleme ilmselt liiga liha- ja salatimaiad. Salat või rohelise lisamine praele on neile täiesti mõistetamatu. Märksõnaks on jätkuvalt fritüür ja õli :D

Meil on ka kaks korda vedanud. Näiteks käisime ühes rannas ning selle kohvikus, oh üllatust, oli võimalus tellida isegi “salatit”. Salati tellimine käis dialoogis minu ja teenindaja vahel, kes inglise keelt pisut purssis, ning seisnes selles, et ma nimetasin erinevaid komponente, mis neil võiks köögis olla ning mille võiks lisada meie salatitesse. Olgu öeldud, et siin käib üldiselt mõiste “salat” alla viilutatud tomat ja sibul ritta laotult. Vaene teenindaja pidi minu nimekirja meelde jätma ning selle kööki edastama. Jääb vaid ette kujutada, millise näoga vaatasid kokatädid sellist tellimust. Meie tellimus oli ilmselgelt tervele personalile üle mõistuse, sest valmis saanud taldrikud laoti enne toomist saali keskele lauale ning asuti usinalt pildistama ja häälekalt nähtu üle arutlema.

Teine kord vedas juhuslikult vanalinnast väga kauni värviliste ajaloolise ornamentikaga majadega ääristatud tänava leidmisel. Seal oli algselt juba salatis riivitud porgand ja peet ning lisaks tomat, sibul, oliivid ja roheline. Kõik ilusti ritta laotud koos kalkunilihaga. Pärast soola, pipra, laimi ja oliiviõli lisamist sai sellest parim salat ja söök, mida siiani on õnnestunud saada. Brasiilias ei ole üldiselt võimalik saada täiesti tavalist musta pipart või üldse lauale soola ja pipratopsi nagu harjunud oleme. Rohelisele saab vaid ise “dressingu” teha ning selleks pakutakse tavaliselt mingit isetehtud vürtsisegu või vürtsikat vinegretti ja õli.

Rääkides veel asjade ajamisest, toidu tellimisest, nõu küsimisest ning keelebarjäärist, siis tähendab see kokku igapäevaelus pidevat “Aliase” ja pantomiimi mängimist ning ei ole harvad juhtumised, kus üks osapool rõõmsalt jaatavalt pead noogutab, nagu saaks kõigest aru ning tulemuseks osutub midagi kardinaalselt teist. Näiteks tahtsime ühel õhtul tellida hostelis endale puuviljasalatit. Getter tellis ka soolast, milleks oli täidetud pannkook kanaga. Pärast pikka seletust ja külanarrina Aliase mängimist leti taga, tellisime endile mõlemad puuviljasalati ilma karamelli kreemita. Tulemuseks oli aga korraga toodud pannkook kanaga, pannkook jäätise ja puuviljadega ning veel üks kord pannkook jäätise ja puuviljadega ….no mis meil muud üle jäi kui hüsteeriliselt üle toa naerda ja oma puuvilju pannkoogi seest nokkida.

Veel võin tuua näite, kus ma lennujaamas jälle salatit tellides meeleheitlikult sõna “tomatos, tomitos, tomeitos, tamatos” jne pöörasin ja käänasin ja enda meelest lõpuks vajalikule vägagi sarnaselt hääldasin, siis sain ma vastu segaduses ilme ning “palmitos” oma salatisse ehk palmisüdamiku. Lõpuks ütles minu selja taga olev mees teenindajale sama sõna, minu meelest “tomatos”, ja siis oli teenindaja, et aaa jaaa miks ma kohe ei öelnud... no tõesti ;) Tuleb tõdeda, et selline asi nagu sõnade aimamine tuleb meil minu meelest väga hästi välja, neil aga absoluutselt mitte.