Mimi kirjutab:
Meeletu saagimine ja maandunud me olemegi. Lennuki rataste välja tulek tundub lennukile tõeline piin. Sauna eesruumile sarnanev kuumus vajub kaela, kui astume lennukist välja järgmise linna pinnale, milleks on Foz do Iguazu. Siin elab kõigest 250 tuhat inimest.
Meile tuleb järgi üks vahva sell, kes omab siin hostelit tänaval, mille nimeks on Immigrantide tänav :)
Härra on 55 aastane palju reisinud ja näinud mees, kellel on veel toredam naine ja kaks põnni. Majutus on lihtne ning brasiillastele omaselt kirev ning rõõmus. Meid koheldakse kui oma tütreid ning hoolitsetakse maksimaalselt. Nende hoovis on meie rõõmuks suur papagoi, hall küülik ning ise sisserännanud kilpkonn.
Olles nüüd öö siin maganud asume teele maailmakuulsa joa juurde. Alustuseks ootame bussi ja tunneme rõõmu sellest, kuidas lõhnab koera laip, kui ta on mitu päeva bussipeatuse kõrval 40 kraadise kuumuse käes olesklenud.
Iguazu juga näeb Brasiilia poolt (seda on võimalik ka Argentiina poolelt vaatama minna) 1,5 km jalutuskäigu vältel joa äärel/serval ning kohati sildadel, mis viivad pea kahe ääre vahele kuristiku keskele. Nendelt sildadelt on eriti hästi tunda vee jõudu ning kuna see on nii lähedal veele oleme sealt rajale tagasi tulles läbimärjad, aga samas õnnelikud, sest lihtsalt nii vägev on. Ma ei oska seda siin kirjeldada, kui ilus ja võimas võib midagi olla, sest ükskõik, mis fantastiliselt ülistava sõna ma ka välja ei mõtleks, ei suudaks see anda edasi minu emotsiooni inimesele, kes pole kunagi midagi sellist näinud. Ehk siis tõeline "wow" efekt, mis tekitab tunde, et kui peaks elus veel mõnda teist juga nägema, siis ilmselt jään suht näotult passima ja mõtlen, et oleks võinud ka kodus vannis oma dušši vaadata.
Turism on tunginud metsikusse loodusesse andmata võimalust loomade "häälele". Turistide vahel raja äärtes sibavad ringi erinevad sisalikud/iguaanid ning meie lemmikud ninakarud. Ninakarudest on ka ülal pilt. Neid jookseb igal pool ning kahjuks on turistid nad ära rikkunud ning annavad neile kas tühja plekkpurgi lakkumiseks või jätavad oma burgeri paberid vedelema ning need vaesekesed närivad seda kile omale sisse. Pidin kaks korda maailma päästjat mängima ning nende käest purgid ära võtma. Eks üldiselt püütakse ninakarude eest muidugi hoolitseda ning igalpool on söötmist keelavad sildid, kuid millal enne on mingi silt inimesele kohale jõudnud.
Istusin toolile kui üks neist ronis mu lauale, vaatas otsa ja ilmselt mõtles, et kui ma kohe talle midagi ei anna, siis tuleb ja võtab ise. Seda ta ka tegi ronides mu sülle ja toppides oma nina sügavale mu kõhukotti. Mul oli tükk tegemist, et teda enda küljest lahti saada. Me ei jõudnud Getteriga ära ahhetada kui nunnud nad ikka on ja rääkimata muidugi pildistamisest.
Looduses on ikka mõnus olla, isegi praegu kirjutades on mul vist heldinud pilk ees, kuid pole hullu, loodust saame veel ning juba ootabki meid ees Amazoonas ja linn nimega Manaus.
Mõned tähelepanekud:
Siinsed töötajad elavad oma seltsielu samas ruumis kus kliendid ja seda igalpool. Istutakse mitmekesi lauda ning jutustatakse, silmitsetakse telefoni või süüakse. Meil ei tuleks selline asi eales kõne alla, et näiteks lennujaamas keegi pärast mulle piruka müümist tuleb istub oma kokaga kõrval lauda "puhkama". Üldse on neil komme oma töö pausi ajal viibida nii öelda "avatud ruumis". Näiteks haigla ees võivad vabalt kari õdesid suitsetada, restorani töötajad restorani ees äärekivil istuda ja midagi närida või siis niisama "hängida" ja niimoodi nagu hundikarjas kõik igalpool naudivad elu.
Magusa ja fritüürist tulnud asjade söömine on siin sama loomulik nagu meil kilu musta leivaga. Kui meie ja üldiselt enamus Euroopat sööb hommikuks pigem soolast või siis "krõbinaid", siis nemad söövad kooke, keekse, rullbiskviiti, keedise palle, nutellamoodi võiet, pontsikuid, moosisaia ja no nii võikski seda loendit jätkata. Pluss ei söö nad mitte tagasihoidlikult ühte tükki vaid himustavad ikka mitut. Starbucks'is võetakse enamus joogid suure vahukoore torniga. Suhkur näeb siin välja selline nagu piimapulber...selline naljakas jahune.
Fritüür on siin üks imeline loom ning see on võimeline enda seest laskma läbi kõik, mis süüa kõlbab või siis kui enne ei kõlvanud siis nüüd juba kõlbab. Tohutus koguses on igal nurgal neid fritüüri ja maisijahu lembelisi asutusi.
WC paber ja muud salvrätikud, mis on mõeldud avalikuks kasutuseks, ei ole sugugi sellised, kuhu kõik lambukesed tahaksid peale joosta ja seal rõõmsalt uinuda. Need on sisuliselt imamisvõimetud poolplastikaadid, mis halvemal päeval võivad teile mingit laadi anaalse kahjustuse tekitada. Ärge arvake nüüd, et ma pole vene aja wc paberit näinud või ajalehega maal asju ajanud aga need vähemalt toimisid :D Pluss on nad üüber õhukesed meie neljakihiliste asemel ;)
Boarding time ;)
No comments:
Post a Comment