Getter kirjutab:
Ma pole kunagi enne näinud, et päästevesti asemel peaks vajadusel hulpimiseks kaasa haarama oma istme nagu kõigis kohaliku lennufirma TAMi lennukites. Sellega seoses juurdlesime lennukis ka selle üle kui tihti seda üldse vaja peaks minema ja kas on üldse mingi tõenäosus, et me kusagil avamerel kümnemeetriste lainete keskel hädamaandudes sellega välja jõuame ja mis sellest üldse abi oleks? Selliste mõtetega saabusime keset ööd peale hirmutavalt logisevat lendu Amazoonase osariigi suurimasse linna Manausesse. Lennujaamas ootas meid üllatavalt soravalt inglise keelt rääkiv ja tore Luis, kelle ilusas autos oli erinevaid nuppe ja ekraane umbes nii palju nagu kosmoselaevas. Korralduslikult on nende äri küll vist suhteliselt vaba, kuna esmalt mainis Luis, et ta oli midagi kuulnud, et meil oleks vist majutust vaja. Selle majutuse olime me küll juba varasemalt mailides (mailid muide ei ole ühegi siinse hosteliga suheldes sisaldanud nende poolt ühtegi suurtähte ega kirjavahemärki) kokku leppinud, aga noh, mis siis ikka. Luis tegi sujuvalt mõned kõned ja maabusime tüüpilises backpackerite hostelis, kus jagasime dormi õnneks vaid ühe vana hipinaisega, kes magas juba enne meie saabumist ja jäi oma pessa ka siis kui meie hommikul kella kaheksaks end juba Gero Toursi kontori poole vedasime. Ka sealt ei lahkunud täpselt kell kaheksa loomulikult keegi, aga selliseid väikeseid ebatäiuslikkusi kompenseerib sajaprotsendiliselt nende personalivärbaja - kogu Gero tiim on fantastiliselt toredad, suure teadmistepagasi ja hea huumorimeelega inimesed ning valdavad täiesti vabalt inglise keelt, mis võimaldas meil ka sellest vahvast seltskonnast osa saada :)
Kui lõpuks autosse pakitud saime ja sadama poole teele asusime, valdas meid aga veel peamiselt kõhedus. Sõitsime pea pool tundi läbi favelade ja muidu inetute, räpaste ja lagunevate majade rägastiku ning kui ma poleks eelnevalt TripAdvisoris viitsadat positiivset arvustust näinud, siis oleksin kindla peale arvanud, et see on mingi fake agency ja meid lüüakse kohe järgmise nurga taga maha. Sadam oli samuti äärmiselt frustreeriv, tohutu räpane metallikolakas, kus kohalikud erinevat kala ja muud kraami müütasid. Kui üle selle veel paar sõjalennukit lendas, siis olime sunnitud konstateerima ilmselget fakti - see Manaus on üks täiesti perses koht. Üleüldise kõheduse kõrval muretsesime ka selle üle kellest saavad meie kaaslased järgmiseks neljaks päevaks. Luis oli öelnud, et tema teada peaks meie grupis olema peale meie veel kolm inimest. Kui nende kontorisse peale meid kolm teismelist poissi saabusid, siis olime juba üsna mures. Tundus aga, et nemad siiski meiega ei jää. Sadamas, niigi juba kergelt frustreerituna, tutvustasti meile kohe teisi turiste, kelle seas oli üks lõbus, end päikesekreemiga üle näo lubivalgeks võõbanud mees, kott õlut käe otsas ja koos kahe kaaslasega. Meie sabakesed olid selle seltskonna ja atmosfääri peale juba äärmiselt sorgus kui meid lõpuks ametlikult meie giidile Kennedy'le tutvustati ja selgus, et meie reisikaaslasteks saavad olema hoopis esimesest hetkest sümpaatsed Hilda, Jesper ja Rob Rootsist! Juhuu!
Sellest seltskonnast veidi rõõmsamas meeleolus, aga siiski kahtleval seisukohal, asusime sellest koledast sadamast laeva peale, mis viis terve kamba turiste üle jõe (mis on nii suur, et võiks arvata, et tegu on pigem merega) ning meie teele jäi vete kohtumine ehk mitme kilomeetri pikkune ala, kus satuvad kõrvuti voolama Amazoonas ja Rio Negro. Nende jõgede vete erineva konsistentsi, temperatuuri jm omaduste tõttu on nad täiesti erinevat värvi ning omavahel ei segune nii et näha on selgesti joonistuvat piiri keset vett, kus värv vahetub, ja ka käega katsudes on vete erinevust tunda. Alles mitu kilomeetrit hiljem neelab üks jõgi teise enda alla.
Peale laevasõitu jätkasime teekonda järgmisest pisikesest sadamast päevinäinud mikrobussiga. Peale mõningast korraliku asfaldi nautimist keerasime külavaheteele, kus meie mikrobuss ja selle kõrgetel kontsadel naisjuht näitasid oma tõelist võimu. Ma arvan, et Eestis ei julgekski mitte keegi sellisest mudast läbi sõita ning hakkama saaks sellega ehk ainult mõni võimas jeep. Muljetavaldavad off-roadi oskused juhtisid meid ühe kohaliku elamuni, mille hoovist jätkasime sõitu juba ainult oma pisikese seltskonnaga väikese mootorpaadiga meie majakeste poole podistades.
Kahjuks ei olnud meil seal arvutit kaasas ja ei saanud oma tegemisi ja mõtteid kohe kirja panna ning nüüd tagantjärele on kõigist neljast päevast juba nii palju emotsioone, uusi teadmisi ja mälestusi, et väga raske on meenutada milline oli esimene mulje Amazoonasest. Tõenäoliselt see midagi suurt ei olnudki, sest ilma laiemate teadmisteta sellest alast, sealsetest loomadest ja inimestest, looduse seaduspärasustest ja muust sellisest võikski arvata, et noh, meil on ka ju palju samasugust madalat ja tihedat metsa ja vett. Amazoonas, vähemalt sealkandis, ei näe välja nagu Avatari filmist, metsloomad ei vudi ise igale saabujale sülle ja kohalikud ei kanna seljas palmilehti. Kõige olulisem kõige ja kõigi jaoks on vesi. Vett mööda sõita või läbi metsa kõndida on ainsad võimalused liikumiseks, autosid ega mootorrattaid sealt ei leia. Liikumine on aga suuresti seotud aastaajaga - aasta lõikes muutub veetase kümnete meetrite võrra, jättes kõige kõrgemal ajal suured metsad vee alla ning kaotades madalaimal ajal kohalike jaoks võimaluse vett mööda liigelda, mistõttu lastele on selleks ajaks sätitud isegi koolivaheaeg, kuna tavapäraselt mootorpaadiga kiiresti ületatavad vahemaad on nüüd vaid kõndides läbitavad ja seetõttu utoopilised. See veetaseme vaheldumine sunnib kohanema nii loomi kui inimesi. Metsloomad kolivad pidevalt madalamast metsast kõrgemale ja tagasi ning inimesed on ehitanud oma majad kõrgetele postidele (mis on samas nii kiitsakad, et tundub uskumatu, et elamud nendel püsti püsivad) või kohandanud majad vajadusel hulpivateks ehk ehitanud need hiiglaslikele puutüvedele nagu parvedele - dzunglis leidub üks selleks sobiv massiivne puu, mis on samas nii kerge, et suudab terve elamu vee peale hulpima jätta. Kogu mets näeb välja üpris kaootiline. Sel ajal kui vesi on kõrge, tekib selle pinnale tavapärane veetaimestik, mis siis veetaseme langedes enne vee all olnud metsa peale langeb ja sinna kuivanud adru laadseks kuivab. Lisaks sellele on dzungel niigi täis kõikvõimalikke liaane ja oksarägastikku nii et ilma pidevalt matšeetega teed raiuvate Kennedy ja meie väga toreda ja väga noore kohaliku abilise ja paadikapteni Fabiota (jah, Fabio tundub olevat Brasiilias popp nimi) oleks seal ringi liikuda võimatu. Sellest pikemalt aga veidi hiljem.
Esimesel päeval me veel metsa ei jõudnud vaid läksime kohe peale asjade maha laadimist ja lõunatamist paadisõidule. Nagu ma juba enne mainisin, metsloomad kellelegi sülle ei jookse, vaid on looduse poolt kingiks saadud kamuflaaži abil edukalt peidus. Seetõttu sisaldasid meie neli päeva dzunglielu pea non-stop paadisõite ja metsamatkasid, mis olid kõik absoluutselt seda väärt kui lõpuks Amazoonase metsades kasvanud Kennedy ja Fabio teadmiste ja oskuste abil mõnda looma nägime. Esimese päeva paadisõidu suurimaks saavutuseks oli laiskloomade nägemine. Mul polnud ausalt öeldes aimugi, millised need loomad päriselt üldse välja näevad ja seega oli esimeste selliste puu ladvas lehtede vahel muust taustast eristamine päris keeruline. Lõpuks randusime aga üht sellist tegelast märgates (again, meie loomulikult ei märkaks seal üldse mitte midagi, kui Kennedy ja Fabio meile kõike sisuliselt puust ja punaseks ei teeks) ja Fabio tõi selle tüübi puuladvast alla. Täiesti kirjeldamatu tegelane! Ta on nii naljakas ja armas ja nii aeglane, et tekib tõesti küsimus, kuidas ta üldse oma eluga hakkama saab. Saime teda kõik kordamööda käes hoida ja väike tüüp ainult naeratas kaameratesse ja otsis absoluutses aegluubis liikudes lähimat oksalaadset asja, mille abil siiski meie meeldivast seltskonnast lahkuda. Vahepeal pidas ta Merlet üheks selliseks ja saime teada kui suur jõud on nendes aeglastes kämmaldes. Õnneks jäid tal ikka kõik luud terveks.
Lisaks laiskloomadele nägime jõe ääres puude peal väikest seltskonda täpselt härra Nilssoni moodi pisikesi ahve, kes olid nii väledad, et neid ei õnnestunud isegi pildistada rääkimata püüdma minekust ning korduvalt ujusid meie paadi läheduses hallid ja roosad jõedelfiinid.
Peale mitmetunnist paadisõitu ootas meid kämpingus õhtusöök, mis üllatas oma eestipärasusega - nii sel korral kui teistel päevadel maitses kartuli-porgandi-herne hautis täpselt nagu kodus ja ühel päeval pakuti isegi kartulisalatit!
Pimeduses läksime taas paadiga välja ja seekord kaimanijahile. Kaimanid on väga sarnased alligaatorite ja krokodillidega ning kasvavad keskmiselt 2-3 meetristeks, aga meie uued tuttavad olid sealkandis hiljuti näinud ka kuni 5-meetriseid. Hinnatakse neid teistest omasugustest agressiivsemateks. Mitmemeetrised sõbrakesed libisesid ka järgmistel päevadel meie nähes jõekallastelt vette, aga seda me sel hetkel muidugi ei teadnud oodata ja suundusime rõõmsalt ning igasuguse kartuseta hiiglasuure täiskuu poolt valgustatud sõidule. Päeval on kaimanid, nagu suurem enamus metsaelanikke, peidus, aga öösel elavad ja siis on neid lihtsam kätte saada. Kennedy oskab paljaste kätega püüda kuni pooleteistmeetriseid kaimaneid ja meile näitamiseks sai ta esmalt kätte kaks paaripäevast kaimanibeebit ja siis ka ühe tigeda umbes aastase kaimani, kes oli jõudnud juba peaaegu poolemeetriseks kasvada. Kaimanibeebid vist veel ei teadnud, et neist saavad peagi ohtlikud kiskjad ja olid käes päris rahumeelsed, aga tige tüüp muudkui pissis kõigi peale. Peale väikest vaatlust lasime nad vette tagasi ja sõitsime maagilises kuuvalguses oma majakesse puhkama.
Järgmiste päevade seiklustest kirjutame juba õige pea!
Ma pole kunagi enne näinud, et päästevesti asemel peaks vajadusel hulpimiseks kaasa haarama oma istme nagu kõigis kohaliku lennufirma TAMi lennukites. Sellega seoses juurdlesime lennukis ka selle üle kui tihti seda üldse vaja peaks minema ja kas on üldse mingi tõenäosus, et me kusagil avamerel kümnemeetriste lainete keskel hädamaandudes sellega välja jõuame ja mis sellest üldse abi oleks? Selliste mõtetega saabusime keset ööd peale hirmutavalt logisevat lendu Amazoonase osariigi suurimasse linna Manausesse. Lennujaamas ootas meid üllatavalt soravalt inglise keelt rääkiv ja tore Luis, kelle ilusas autos oli erinevaid nuppe ja ekraane umbes nii palju nagu kosmoselaevas. Korralduslikult on nende äri küll vist suhteliselt vaba, kuna esmalt mainis Luis, et ta oli midagi kuulnud, et meil oleks vist majutust vaja. Selle majutuse olime me küll juba varasemalt mailides (mailid muide ei ole ühegi siinse hosteliga suheldes sisaldanud nende poolt ühtegi suurtähte ega kirjavahemärki) kokku leppinud, aga noh, mis siis ikka. Luis tegi sujuvalt mõned kõned ja maabusime tüüpilises backpackerite hostelis, kus jagasime dormi õnneks vaid ühe vana hipinaisega, kes magas juba enne meie saabumist ja jäi oma pessa ka siis kui meie hommikul kella kaheksaks end juba Gero Toursi kontori poole vedasime. Ka sealt ei lahkunud täpselt kell kaheksa loomulikult keegi, aga selliseid väikeseid ebatäiuslikkusi kompenseerib sajaprotsendiliselt nende personalivärbaja - kogu Gero tiim on fantastiliselt toredad, suure teadmistepagasi ja hea huumorimeelega inimesed ning valdavad täiesti vabalt inglise keelt, mis võimaldas meil ka sellest vahvast seltskonnast osa saada :)
Kui lõpuks autosse pakitud saime ja sadama poole teele asusime, valdas meid aga veel peamiselt kõhedus. Sõitsime pea pool tundi läbi favelade ja muidu inetute, räpaste ja lagunevate majade rägastiku ning kui ma poleks eelnevalt TripAdvisoris viitsadat positiivset arvustust näinud, siis oleksin kindla peale arvanud, et see on mingi fake agency ja meid lüüakse kohe järgmise nurga taga maha. Sadam oli samuti äärmiselt frustreeriv, tohutu räpane metallikolakas, kus kohalikud erinevat kala ja muud kraami müütasid. Kui üle selle veel paar sõjalennukit lendas, siis olime sunnitud konstateerima ilmselget fakti - see Manaus on üks täiesti perses koht. Üleüldise kõheduse kõrval muretsesime ka selle üle kellest saavad meie kaaslased järgmiseks neljaks päevaks. Luis oli öelnud, et tema teada peaks meie grupis olema peale meie veel kolm inimest. Kui nende kontorisse peale meid kolm teismelist poissi saabusid, siis olime juba üsna mures. Tundus aga, et nemad siiski meiega ei jää. Sadamas, niigi juba kergelt frustreerituna, tutvustasti meile kohe teisi turiste, kelle seas oli üks lõbus, end päikesekreemiga üle näo lubivalgeks võõbanud mees, kott õlut käe otsas ja koos kahe kaaslasega. Meie sabakesed olid selle seltskonna ja atmosfääri peale juba äärmiselt sorgus kui meid lõpuks ametlikult meie giidile Kennedy'le tutvustati ja selgus, et meie reisikaaslasteks saavad olema hoopis esimesest hetkest sümpaatsed Hilda, Jesper ja Rob Rootsist! Juhuu!
Sellest seltskonnast veidi rõõmsamas meeleolus, aga siiski kahtleval seisukohal, asusime sellest koledast sadamast laeva peale, mis viis terve kamba turiste üle jõe (mis on nii suur, et võiks arvata, et tegu on pigem merega) ning meie teele jäi vete kohtumine ehk mitme kilomeetri pikkune ala, kus satuvad kõrvuti voolama Amazoonas ja Rio Negro. Nende jõgede vete erineva konsistentsi, temperatuuri jm omaduste tõttu on nad täiesti erinevat värvi ning omavahel ei segune nii et näha on selgesti joonistuvat piiri keset vett, kus värv vahetub, ja ka käega katsudes on vete erinevust tunda. Alles mitu kilomeetrit hiljem neelab üks jõgi teise enda alla.
Peale laevasõitu jätkasime teekonda järgmisest pisikesest sadamast päevinäinud mikrobussiga. Peale mõningast korraliku asfaldi nautimist keerasime külavaheteele, kus meie mikrobuss ja selle kõrgetel kontsadel naisjuht näitasid oma tõelist võimu. Ma arvan, et Eestis ei julgekski mitte keegi sellisest mudast läbi sõita ning hakkama saaks sellega ehk ainult mõni võimas jeep. Muljetavaldavad off-roadi oskused juhtisid meid ühe kohaliku elamuni, mille hoovist jätkasime sõitu juba ainult oma pisikese seltskonnaga väikese mootorpaadiga meie majakeste poole podistades.
Kahjuks ei olnud meil seal arvutit kaasas ja ei saanud oma tegemisi ja mõtteid kohe kirja panna ning nüüd tagantjärele on kõigist neljast päevast juba nii palju emotsioone, uusi teadmisi ja mälestusi, et väga raske on meenutada milline oli esimene mulje Amazoonasest. Tõenäoliselt see midagi suurt ei olnudki, sest ilma laiemate teadmisteta sellest alast, sealsetest loomadest ja inimestest, looduse seaduspärasustest ja muust sellisest võikski arvata, et noh, meil on ka ju palju samasugust madalat ja tihedat metsa ja vett. Amazoonas, vähemalt sealkandis, ei näe välja nagu Avatari filmist, metsloomad ei vudi ise igale saabujale sülle ja kohalikud ei kanna seljas palmilehti. Kõige olulisem kõige ja kõigi jaoks on vesi. Vett mööda sõita või läbi metsa kõndida on ainsad võimalused liikumiseks, autosid ega mootorrattaid sealt ei leia. Liikumine on aga suuresti seotud aastaajaga - aasta lõikes muutub veetase kümnete meetrite võrra, jättes kõige kõrgemal ajal suured metsad vee alla ning kaotades madalaimal ajal kohalike jaoks võimaluse vett mööda liigelda, mistõttu lastele on selleks ajaks sätitud isegi koolivaheaeg, kuna tavapäraselt mootorpaadiga kiiresti ületatavad vahemaad on nüüd vaid kõndides läbitavad ja seetõttu utoopilised. See veetaseme vaheldumine sunnib kohanema nii loomi kui inimesi. Metsloomad kolivad pidevalt madalamast metsast kõrgemale ja tagasi ning inimesed on ehitanud oma majad kõrgetele postidele (mis on samas nii kiitsakad, et tundub uskumatu, et elamud nendel püsti püsivad) või kohandanud majad vajadusel hulpivateks ehk ehitanud need hiiglaslikele puutüvedele nagu parvedele - dzunglis leidub üks selleks sobiv massiivne puu, mis on samas nii kerge, et suudab terve elamu vee peale hulpima jätta. Kogu mets näeb välja üpris kaootiline. Sel ajal kui vesi on kõrge, tekib selle pinnale tavapärane veetaimestik, mis siis veetaseme langedes enne vee all olnud metsa peale langeb ja sinna kuivanud adru laadseks kuivab. Lisaks sellele on dzungel niigi täis kõikvõimalikke liaane ja oksarägastikku nii et ilma pidevalt matšeetega teed raiuvate Kennedy ja meie väga toreda ja väga noore kohaliku abilise ja paadikapteni Fabiota (jah, Fabio tundub olevat Brasiilias popp nimi) oleks seal ringi liikuda võimatu. Sellest pikemalt aga veidi hiljem.
Esimesel päeval me veel metsa ei jõudnud vaid läksime kohe peale asjade maha laadimist ja lõunatamist paadisõidule. Nagu ma juba enne mainisin, metsloomad kellelegi sülle ei jookse, vaid on looduse poolt kingiks saadud kamuflaaži abil edukalt peidus. Seetõttu sisaldasid meie neli päeva dzunglielu pea non-stop paadisõite ja metsamatkasid, mis olid kõik absoluutselt seda väärt kui lõpuks Amazoonase metsades kasvanud Kennedy ja Fabio teadmiste ja oskuste abil mõnda looma nägime. Esimese päeva paadisõidu suurimaks saavutuseks oli laiskloomade nägemine. Mul polnud ausalt öeldes aimugi, millised need loomad päriselt üldse välja näevad ja seega oli esimeste selliste puu ladvas lehtede vahel muust taustast eristamine päris keeruline. Lõpuks randusime aga üht sellist tegelast märgates (again, meie loomulikult ei märkaks seal üldse mitte midagi, kui Kennedy ja Fabio meile kõike sisuliselt puust ja punaseks ei teeks) ja Fabio tõi selle tüübi puuladvast alla. Täiesti kirjeldamatu tegelane! Ta on nii naljakas ja armas ja nii aeglane, et tekib tõesti küsimus, kuidas ta üldse oma eluga hakkama saab. Saime teda kõik kordamööda käes hoida ja väike tüüp ainult naeratas kaameratesse ja otsis absoluutses aegluubis liikudes lähimat oksalaadset asja, mille abil siiski meie meeldivast seltskonnast lahkuda. Vahepeal pidas ta Merlet üheks selliseks ja saime teada kui suur jõud on nendes aeglastes kämmaldes. Õnneks jäid tal ikka kõik luud terveks.
Lisaks laiskloomadele nägime jõe ääres puude peal väikest seltskonda täpselt härra Nilssoni moodi pisikesi ahve, kes olid nii väledad, et neid ei õnnestunud isegi pildistada rääkimata püüdma minekust ning korduvalt ujusid meie paadi läheduses hallid ja roosad jõedelfiinid.
Peale mitmetunnist paadisõitu ootas meid kämpingus õhtusöök, mis üllatas oma eestipärasusega - nii sel korral kui teistel päevadel maitses kartuli-porgandi-herne hautis täpselt nagu kodus ja ühel päeval pakuti isegi kartulisalatit!
Pimeduses läksime taas paadiga välja ja seekord kaimanijahile. Kaimanid on väga sarnased alligaatorite ja krokodillidega ning kasvavad keskmiselt 2-3 meetristeks, aga meie uued tuttavad olid sealkandis hiljuti näinud ka kuni 5-meetriseid. Hinnatakse neid teistest omasugustest agressiivsemateks. Mitmemeetrised sõbrakesed libisesid ka järgmistel päevadel meie nähes jõekallastelt vette, aga seda me sel hetkel muidugi ei teadnud oodata ja suundusime rõõmsalt ning igasuguse kartuseta hiiglasuure täiskuu poolt valgustatud sõidule. Päeval on kaimanid, nagu suurem enamus metsaelanikke, peidus, aga öösel elavad ja siis on neid lihtsam kätte saada. Kennedy oskab paljaste kätega püüda kuni pooleteistmeetriseid kaimaneid ja meile näitamiseks sai ta esmalt kätte kaks paaripäevast kaimanibeebit ja siis ka ühe tigeda umbes aastase kaimani, kes oli jõudnud juba peaaegu poolemeetriseks kasvada. Kaimanibeebid vist veel ei teadnud, et neist saavad peagi ohtlikud kiskjad ja olid käes päris rahumeelsed, aga tige tüüp muudkui pissis kõigi peale. Peale väikest vaatlust lasime nad vette tagasi ja sõitsime maagilises kuuvalguses oma majakesse puhkama.
Järgmiste päevade seiklustest kirjutame juba õige pea!
No comments:
Post a Comment