Salvador de Bahia parim päev

Lisaks eelpool mainitud igikestvale trummipõrinale kõlab Salvadori vanalinnas igast suunast ka muud elavat muusikat. Ilma live bändita ei kujutata ette ühtki pidu ning pea iga toidukoha ees hakkab õhtul seitsme paiku keegi laulma. Elavale muusikascenele annab kindlasti tooni see, et Salvador on kõige tumedanahalisem ühiskond, kus me kunagi käinud oleme. Sealjuures on keskmine nahavärv mitte meile harjumuspärasem piimašokolaadipruun, vaid päris must. Samas leidub muidugi ka igasugu muid nahatoonivariatsioone ja kui me lõpuks tänaval ühe toreda mehega tutvusime, siis ta selgitas põhjalikumalt kuidas Salvadori miljonite Aafrika juurtega elanike seas on väga palju erinevatest sealsetest riikidest ja kultuuridest pärit inimesi, mistõttu leiab sealt ka näiteks palju erinevaid usutalitlusi, muusikastiile, tantse ja muud. Kahjuks on ilma portugali keele oskuseta väga keeruline nii lühikese ajaga kohalikke piisavalt tundma õppida, et oleksime ise kohalikest traditsioonidest suuremat osa saanud. Millegipärast on see linn oma kohalike suhtes väga kaitsev, soovitades turistidele tõepoolest vaid äärmiselt turistikaid kohti, Neid on aga samas nii vähe, et kõik linna vaatamisväärsused said ühe päevaga üle vaadatud ja nende seas ei olnud ka kahjuks midagi väga märkimisväärset. Kui midagi välja tuua, siis ehk kirikuid, mida on väga tihedalt. Käisime neist kahes peamises. Kirikud on puust, lugematute erinevate Jeesuse ja teiste pühakute kujukestega ja ühes kirikus oli terve ruum hauaboksidega, enamus inimestega, kes olid surnud kolmekümnendatel. Väikesed hauaplaadid katsid nii maast laeni seinu kui põrandaid. Kolmekümnendad olid siin vist väga tegusad ajad, kuna enamusel koloniaalstiilis majakestel on samuti mõni sarnane aastaarv peal.

Üleüldse on kõige märkimisväärsem meie neljas päev Salvadoris, mis muutis üldise “ni rõba ni mjasa” tunde siiski positiivseks. Esimest korda peale kuumarabandust ei tundnud ma end enam väga nõrgana ja sain probleemideta süüa ning lisaks tõi terve päev meie teele ainult toredaid kohti ja inimesi. Sattusime esimest korda vanalinnas jalutama tõeliselt ilusate majadega ääristatud vaiksele tänavale, kohtusime eelpool mainitud toreda mehega, kes jagas meiega meelsasti teadmisi kohalikust kultuurist ja andis suurepärase soovituse teisipäevaõhtuseks peoks (teisipäev pidavat olema ajalooliselt kohalike mustanahaliste peopäev). Ostsime väga ilusat ja ulmeliselt odavat kohalikku kunsti (väiksemaid ja suuremaid maale müüakse iga nurga peal) ja lasin oma käele kohaliku maalingu teha.

Lisaks sain ma oma suurima elamuse Salvadoris saades teada, et just sellel väljakul, kust me iga päev mööda jalutasime, filmiti Michael Jacksoni They Don't Really Care About Us video! Michael'il on seal seljas selle sama entusiastliku trummikooli särk ja sealsed õpilased mängivad videos trumme. Ma sain isegi kõndida mööda sama treppi selle sinise maja rõdule, kust ta 1996. aastal videos alla vaatab! Fänn minu südames ärkas hetkega!

Õhtu veetsime vastavalt soovitusele vanalinna varem kaugelt kõhedana paistnud (aga tegelikult väga kenaks osutunud) kandis, kus teisipäeviti kohalikud pidutsevad. Pidu tänaval kestab kella seitsmest umbes kümneni. Kujutage ette, et meie vanalinna Lühikese Jala trepid on venitatud mõnevõrra kõrgemaks ja laiemaks ja nende ees maas on 14-liikmeline fantastilise energiaga bänd, mis mängib kohalikke lugusid, mida igaüks oskab kaasa laulda ja trepid on paksult täis rõkkavat rahvast. Vahepeal liituvad bändiga teised wow-kui-andekad kohalikud muusikud ja tantsijad, kes on lihtsalt jämmima tulnud. Lihtsalt fantast! Kui bänd lõpetab, kaob rahvamass kohalikesse sambabaaridesse edasi tantsima.

Sellise positiivse emotsiooniga lõppes meie nelja päevane Salvadori reis ja asusime teele Rio de Janeirosse.