Mimi kirjutab:
Kikerikiiiiii, kikerikiii.... "Mmmh kuradi kukk siia lisaks veel", mõtlen omaette kiiges lakke vahtides ja oodates, millal ometigi saab kell kuus ja me saame ärgata. Hoovis on kaks kukke oma rituaali alustanud ning ega see siis ju ei lõppe eales. Dzhungli hääled mind magades ei häirinud. Kuna see sumin on nii mitmekesine ja vali, moodustub lõpuks sellest kõrvadele lihtsalt üks harjumuspärane foon. Küll aga ei sobi sinna kohe mitte kaks röökivat näruse välimusega kukke.
Võrkkiiges magamine pole ilmselt just unistuste koht kui suures kuumuses päikesest vaevatud keha öösel hoopis külmaks higistavaks tombuks muutub.
Kennedy tuleb meid äratama ning on näha, et ka tema pole just eriline "hommiku inimene". Ajame ennast kõik virilalt püsti ning liigume hääletult paati, et sõita umbes 40-minutilisele päikesetõusu vaatlusele. Pisut on taevas hallikirju, millest tärkav päike vaid läbi tahab piiluda, kuid siiski koos laulmist alustavate lindudega ja tuulevaikse kargema õhuga on pilt idülliline. Istume kõik lihtsalt vaikuses ja lasme metsahelidel kõrvadele pai teha...eales ei kuule me kuskil midagi sellist - kõik oleks justki tuttav, kuid samas nii võõras ja eriskummaline. Õpid oma kõrvu teritama ja päriselt kuulama ning kuulatama ja eristama kui lisandub sümfooniasse uus artist. Vesi on sile ja sillerdav ning päike maalib taeva hallid varjud õrnroosaks tuletades meile meelde oma kiirte tegelikke soojuskraade.
Meie vasakult küljelt tuleb tohutult vali hirmu ja sõda kuulutav madal heli, mis meie idülli lõpetab ja pead pööritama paneb. Kennedy vaid naerab ja ütleb, et see on lõvi, millele ma vastan et jaa jahh...see peaks pigem ahv olema. Tõepoolest see on ahv, kes eesti keeles kannab nime möiraahv ehk "black howling monkey". Ta olevat umbes meetri pikkune ning nende isased teevad sellist häält märgistamaks oma territooriumi. Kennedy sõnul on antud hetkel kuuldud vali möire kolme kuni viie kilomeetri kaugusel, nii et võite vaid ise oletada kui vali see on, et meile juba nii kaugelt hirmutav tundus. Neid kuuleme lähipäevadel veel, aga näha kahjuks ei saa.
Saabume tagasi oma laagrisse ning sööme hommikust, millele järgneb väsinud ja magamata sellide pikk lõunane pikutamine kiikedes.
Üheks mu lemmiktegevuseks on saanud siin 40-kraadises kuumuses kummiülikonna selga tõmbamine. Juhul kui kellelgi peaks kaaluga probleeme olema, siis siin saab see tervisliku lahenduse ning samal ajal saate loodust nautida ja trenni teha läbides kolme tunniseid liaanidevahelisi takistusribasid. Soovituseks veel, et õhukesed pikkade varukatega riided on mõistlik alla jätta, sest siis ei liibu vihmakeep vasta märga ihu ning riided imavad enamuse sisse. Ilma keebita samuti väga mõistlik pole minna, sest higine keha on nii sääskedele kui parmulaadsetele ainult maiuseks. Keep kaitseb erinevate kriimustuste eest ning kui ämblikud puudelt kaela sajavad saab Getter need mu pealt kerge vaevaga maha lüüa/raputada.
Aeg on minna järgmisele avastusretkele. Sõidame paadiga pisut ringi ja pargime ennast kaldasse. See kord õnnestub meil puude latvades veel kahte täiskasvanud laisklooma laisklemas näha. Paaritumise ajal teevad emased häält ning ootavad kui isased nendeni jõuavad...arvestades nende liikumiskiirust ei kujuta ette kaua see aega võib võtta, aga ilmselt annavad nad endast parima. Kui peaks juhtuma kokku kaks isast, pidavat nad emase pärast kaklema. Jällegi on mul tohutu huvi näha kahte nii aeglast tegelast kaklemas. Paaritumine tehtud, lahkub isane jäädavalt, samas emane võib paarituda nii mitmega kui parasjagu soovib või paaritumise ajal isaseid temani jõuab. Last kantakse kuni 10 kuud ning enamasti paaritutakse uuesti alles 16 kuu pärast. Laiskloomad on öise eluviisiga ning nende söömisele võib kuluda kuni 10 tundi. Enda eluviisiks nad väga palju kohti ja puid ei vaheta. Üks huvitav fakt veel, et kuna nad elavad teistpidi ehk selg alaspidi, siis on ka nende siseelundid teistpidi. Nad on tõeliselt fantastilised tegelased.
Järgnevalt näeme meie kaua oodatud päris papagoisid ehk makaosid. Just neid suuri ja värvilisi, kelle olemasolu looduses tundub väga müstiline. Kaks makaod istuvad kuivanud puu otsas valvates oma pesa. Nende hääled muutuvad meie lähenedes kõrvulukustavaks. Selline tunne on, et tükike karnevali on kolinud dzhunglisse. Nende punase ja sinise kirjud kirevad suled helgivad päikese käes vastu - see poleks nagu päris ,aga on ja jällegi saabub õndsustunne ja silmad muutuvad kilavaks - lihtsalt nii ilus on.
Liigume edasi veel igasugu puid ja põõsaid uurides ning erinevaid sipelgaid silmitsedes, milledest ühed on otsetõlkes "tulesipelgad". Võib öelda, et midagi sarnast meie raudsipelgaga, kuid nende hammustusvalu tugevust saame järgmisel päeval tunda. Pärast seda võin ilmselt Eestis ka sipelgapesas magada :D
Muude taimede ja puude seas näeme ka suuri kummipuid ja mitmeid nagu lihvituid, millest mõned on kõige suuremad puud, mida me kunagi näinud oleme. Siin ongi meie õnnelik dzungligrupp ühe hiiglasega:
Tagasi sõites näeme veel roosasid ja halle jõedelfiine enda ümber mänglevalt veest välja hüppamas ning külastame "naabritädi". Amazonase jõekallastel on majad paigutatud nagu meil hajakülas ehk siis mitte väga ligidale üksteisele.
Majaks on samuti tokkidele püsti löödud neli puidust seina, mille ainsaks sisustuseks on võrkkiiged ja seina ääres suur lame telekas. Tuul puhub igast august läbi ning kõik, kes vähegi elus ja liiguvad on külla oodatud. See on tõesti absurdne kooslus vaatades ümbritsevat. Joome seal kohvi ning esitame oma giidile täpsustavaid küsimusi kohaliku eluolu kohta.
Lähim abi on kiirpaadiga sõites 40 minuti kaugusel. Selleks on kohalik kliiniku moodi asutus, kus otseselt operatsioone ei tehta küll aga saadakse näiteks sünnituse vastuvõtmisega hakkama. Üldiselt sünnitatakse pigem kodus ning kutsutakse vanemad tädid ja vanaemad appi. Mõned kasutavad nüüd ka beebipille, kuid see pole standard. Vanematel härradel on keskmiselt 10-20 last. Igasugused ravimid leitakse üldiselt metsast ning niisama tablette ei sööda ja arstil ei käida. Sagedaseimad hädad on siin pea- ja kõhuvalud ning üldse kõhuprobleemid. Kui peaks juhtuma midagi tõsist, siis käib siin ikkagi ellujäämine loodusliku valiku teel ning loota saad vaid enda oskustele. Keskmine eluiga olevat aga looduslähedase ja stressivaba elustiili tõttu 80-90 ringis.
Vaadates kuidas neil on paigaldatud elektrijuhtmed, imestan, kas siin tulekahjusid pole. Tuleb välja, et mingi ime läbi käivad neil vesi, niiskus ja kummaliselt ühendatud juhtmed käsikäes ning ainukesed põlengud on looduslikud.
Riigi poolt saadakse ka mingit toetust, kui juhuslikult ollakse ennast kuskile arvele võetud. Toetus pidavat olema peamiselt selleks perioodiks, mil küttida ja kalastada ei tohiks. Muidu kehtib siis suhteliselt "vahetamise" süsteem. Toitu kütitakse ise ja juurikaid, puuvilju saab tagaaiast. Enne elektrit ja külmkappe soolati ja kuivatati säilitamiseks üle jäänud liha. Jalutame ka natuke majaümbruses ringi ning tutvume erinevate söödavate viljadega. Sellist mõistet nagu aed siin siiski ei ole, vaid see on lihtsalt majatagune mets, kust endale vajalik korjatakse. Kõik puuviljad on nii nagu loodus on nad sinna istutanud. Kennedy näitab meile, kuidas nöörijupp ümber jalalabade pika oksteta palmipuu otsa ronitakse. Meie poisid üritavad seda järgi proovida, kuid olgem ausad, valgest mehest ikka ei saa mingit Tarzanit, kuid kahtlemata on lõbus nende pingutusi vaadata.
/Getteri vahemärkus: Seal maja taga metsas leidsin oma uue lemmikvilja cupuacu, mis maitseb täpselt nagu hapud kommid!/
Jõuame just lõunasöögiks tagasi, pärast mida algab uus sõit. Meie sõbrad jäävad ööseks metsa ja selleks läheme laagrit üles seadma. Meie aga otsustame, et viimase öö veedame voodis oma algupärases ööbimispaigas ning oleme moraalseks toeks oma kaaslastele vaid magamaminekuni. Just moraalseks toeks, sest on näha, et Jesperi ja Hilda vaimustus hakkab pimeduse saabudes vaibuma. Kuumus tõuseb ja hapnik väheneb, higi voolab ja ringi lendlevaid mutukaid pole enam näha. Saad vaid aimata heli järgi kas tegemist on suurema või väiksema ebameeldivusega.
Mul pole absoluutselt kahju, et ma sinna kuumusesse 5-6 tunniks kiikuma ei jäänud. Kõik muud asjad tegime aga koos vapralt kaasa. Kuumuse all mõtlen seda, et öösel hakkab maa õhkama ning seal toimub loomulik kompostimine ehk ilma tuuleta tõuseb temperatuur veelgi, hapnik väheneb ning kõrgustes olev tihe lehestik ei lase midagi liikuma. Sellist sauna koos pikkade riietega pole ma kunagi tundnud või üldse sellist tunnet, et kui pidevalt vett ei joo, hakkab pilt virvendama. Laager püsti pandud ja lõkkel toika otsas küpsetatud imemaitsev kana palmilehtede vahelt söödud, on aeg minna viimasele öisele matkale. Palmilehed olid muide katsudes sarnasest materjalist nagu meie vihmakeebid ja iga leht umbes kahemeetrine!
Pilkase pimeduse saabudes tundub nagu kogu maapind oleks ellu ärganud. See sõna otseses mõttes kubiseb kõikvõimalikest siblivatest põrnikatest, ämblikest ja muudest putukatest. Loomulikult lendavad igasugu mutukad ka meie ükssarvelampide valguse peale pea ümber kokku nii et mugavam on neid väljas hoida ja katseeksitusmeetodil mööda pimedat jõekallast liikuda.
Üritame pimedas kala püüda. Kala püüdmine käib nii, et kõigepealt tuleb jõe kaldal vees olevate kalade helkivad silmad valgusvihus ülesse leida ning siis hargi taolise oraga järsu liigutusega see kalast läbi lüüa. Tulemuseks on üks null meie giidide kasuks ehk siis pärast mitmekordseid katsetusi ei saanud kahvanäod midagi ja võivad õppimata metsas nälga surra. See tõesti tundus ülilihtne, kuna kalad lihtsalt seisid kohapeal ja ootasid, et me neile pihta saaks. Reaalsus oli muidugi teine.
Kalade silmad polnud ainukesed, mida me oma ükssarvelampidega tähele panime. Kükitades ja lastes kalda äärt mööda valgust, võis näha mitmeid punasid silmi ning küsimuse peale, et mis kalad need punaste silmadega on, saime vastuseks, et krokodillid (krokodillide silmad on valgusega kohtudes punased, mitte kollased nagu teistel loomadel). Nüüd ei tahtnud enam keegi väga seal kalda ääres tuiata. :D
Iseenesest oli väga põnev otsida neid punasid silmi ja tõdeda, et meid ümbritsevadki igast suunast teadmata suurusega kaimanid. Kennedy püüab meile ka seni suurima kinni, milleks osutub meetrine poeg. Jällegi minu õnneminutid, sest saan teda oma käes hoida ja lähemalt vaadelda. Kuna ta pole agressiivne, siis ta ka ei rapsi ning jõudu pole vaja rakendada. Ilmselgelt poleks ma ka jõudnud teda ise kinni hoida, arvestades millist vaeva pidi nägema esimesel päeval poole väiksema tegelasega.
Saabume vähemalt kilo kergemana laagrisse tagasi ning on aeg oma hapude nägudega sõbrad maha jätta, et meie kapten Fabio saaks daamid üksi rassides ja paadiga jännates vooditesse magama viia. Natuke oli ikka kahju ka, sest selgemasse vette saamiseks ja rägastikust paadiga pääsemiseks oleks siiski kahte meest vaja olnud ja me ju ei saanud tema portugalikeelsest jutust sõnagi aru, et aidata. Aga polnud hullu ning jõudsime õnnelikult koju.
See on selgeks saanud, et enne kiiruga majakesse astumist, tuleb alustada ukse vahelt ükssarvelambiga inspekteerimist tuvastamaks toa uued vallutajad. Tundub, et õhk on puhas ning võib siseneda. Milline rõõm võib olla külmast voolavast veest ja seebist.
Jutustame voodil istudes oma päeva seiklustest, kui mainin Getterile, et huvitav, kes küll nii hilja veel paadiga saabub. Minu lause lõpus nägi Getter kui mitte maailma rekordit, siis kindlasti Eesti rekordit voodist õue saamisel kerge kiljatuse saatel. Mitte, et ta ise sinna väga pikemalt oleks jäänud.
Seda mootorpaadi laadset heli tekitas üks põrnikas, kes moodustas lennates 10 cm diameetriga musta rämedat häält tegeva palli. Pealegi soovis ta ennast minu pähe parkida, kuid tundub, et minu hääle peale ehmatas ka saabuja ning pani tagurpidi käigu ja maandus voodi kohal oleval sääsevõrgul. Ta meenutas jõusaali poiste menüüd liigtarvitanud sitasitikat. Seal siis see propellerputukas istus... tema toas ja meie enda üle itsitades õues. Õnneks oli veel üks USA'st pärit metsahunt üleval ning oli nõus tulema ja külalise toast eemaldama, endal selline nägu peas, et on ikka naised/eided.
Uni tuli ruttu.
Kikerikiiiiii, kikerikiii.... "Mmmh kuradi kukk siia lisaks veel", mõtlen omaette kiiges lakke vahtides ja oodates, millal ometigi saab kell kuus ja me saame ärgata. Hoovis on kaks kukke oma rituaali alustanud ning ega see siis ju ei lõppe eales. Dzhungli hääled mind magades ei häirinud. Kuna see sumin on nii mitmekesine ja vali, moodustub lõpuks sellest kõrvadele lihtsalt üks harjumuspärane foon. Küll aga ei sobi sinna kohe mitte kaks röökivat näruse välimusega kukke.
Võrkkiiges magamine pole ilmselt just unistuste koht kui suures kuumuses päikesest vaevatud keha öösel hoopis külmaks higistavaks tombuks muutub.
Kennedy tuleb meid äratama ning on näha, et ka tema pole just eriline "hommiku inimene". Ajame ennast kõik virilalt püsti ning liigume hääletult paati, et sõita umbes 40-minutilisele päikesetõusu vaatlusele. Pisut on taevas hallikirju, millest tärkav päike vaid läbi tahab piiluda, kuid siiski koos laulmist alustavate lindudega ja tuulevaikse kargema õhuga on pilt idülliline. Istume kõik lihtsalt vaikuses ja lasme metsahelidel kõrvadele pai teha...eales ei kuule me kuskil midagi sellist - kõik oleks justki tuttav, kuid samas nii võõras ja eriskummaline. Õpid oma kõrvu teritama ja päriselt kuulama ning kuulatama ja eristama kui lisandub sümfooniasse uus artist. Vesi on sile ja sillerdav ning päike maalib taeva hallid varjud õrnroosaks tuletades meile meelde oma kiirte tegelikke soojuskraade.
Meie vasakult küljelt tuleb tohutult vali hirmu ja sõda kuulutav madal heli, mis meie idülli lõpetab ja pead pööritama paneb. Kennedy vaid naerab ja ütleb, et see on lõvi, millele ma vastan et jaa jahh...see peaks pigem ahv olema. Tõepoolest see on ahv, kes eesti keeles kannab nime möiraahv ehk "black howling monkey". Ta olevat umbes meetri pikkune ning nende isased teevad sellist häält märgistamaks oma territooriumi. Kennedy sõnul on antud hetkel kuuldud vali möire kolme kuni viie kilomeetri kaugusel, nii et võite vaid ise oletada kui vali see on, et meile juba nii kaugelt hirmutav tundus. Neid kuuleme lähipäevadel veel, aga näha kahjuks ei saa.
Saabume tagasi oma laagrisse ning sööme hommikust, millele järgneb väsinud ja magamata sellide pikk lõunane pikutamine kiikedes.
Üheks mu lemmiktegevuseks on saanud siin 40-kraadises kuumuses kummiülikonna selga tõmbamine. Juhul kui kellelgi peaks kaaluga probleeme olema, siis siin saab see tervisliku lahenduse ning samal ajal saate loodust nautida ja trenni teha läbides kolme tunniseid liaanidevahelisi takistusribasid. Soovituseks veel, et õhukesed pikkade varukatega riided on mõistlik alla jätta, sest siis ei liibu vihmakeep vasta märga ihu ning riided imavad enamuse sisse. Ilma keebita samuti väga mõistlik pole minna, sest higine keha on nii sääskedele kui parmulaadsetele ainult maiuseks. Keep kaitseb erinevate kriimustuste eest ning kui ämblikud puudelt kaela sajavad saab Getter need mu pealt kerge vaevaga maha lüüa/raputada.
Aeg on minna järgmisele avastusretkele. Sõidame paadiga pisut ringi ja pargime ennast kaldasse. See kord õnnestub meil puude latvades veel kahte täiskasvanud laisklooma laisklemas näha. Paaritumise ajal teevad emased häält ning ootavad kui isased nendeni jõuavad...arvestades nende liikumiskiirust ei kujuta ette kaua see aega võib võtta, aga ilmselt annavad nad endast parima. Kui peaks juhtuma kokku kaks isast, pidavat nad emase pärast kaklema. Jällegi on mul tohutu huvi näha kahte nii aeglast tegelast kaklemas. Paaritumine tehtud, lahkub isane jäädavalt, samas emane võib paarituda nii mitmega kui parasjagu soovib või paaritumise ajal isaseid temani jõuab. Last kantakse kuni 10 kuud ning enamasti paaritutakse uuesti alles 16 kuu pärast. Laiskloomad on öise eluviisiga ning nende söömisele võib kuluda kuni 10 tundi. Enda eluviisiks nad väga palju kohti ja puid ei vaheta. Üks huvitav fakt veel, et kuna nad elavad teistpidi ehk selg alaspidi, siis on ka nende siseelundid teistpidi. Nad on tõeliselt fantastilised tegelased.
Järgnevalt näeme meie kaua oodatud päris papagoisid ehk makaosid. Just neid suuri ja värvilisi, kelle olemasolu looduses tundub väga müstiline. Kaks makaod istuvad kuivanud puu otsas valvates oma pesa. Nende hääled muutuvad meie lähenedes kõrvulukustavaks. Selline tunne on, et tükike karnevali on kolinud dzhunglisse. Nende punase ja sinise kirjud kirevad suled helgivad päikese käes vastu - see poleks nagu päris ,aga on ja jällegi saabub õndsustunne ja silmad muutuvad kilavaks - lihtsalt nii ilus on.
Liigume edasi veel igasugu puid ja põõsaid uurides ning erinevaid sipelgaid silmitsedes, milledest ühed on otsetõlkes "tulesipelgad". Võib öelda, et midagi sarnast meie raudsipelgaga, kuid nende hammustusvalu tugevust saame järgmisel päeval tunda. Pärast seda võin ilmselt Eestis ka sipelgapesas magada :D
Muude taimede ja puude seas näeme ka suuri kummipuid ja mitmeid nagu lihvituid, millest mõned on kõige suuremad puud, mida me kunagi näinud oleme. Siin ongi meie õnnelik dzungligrupp ühe hiiglasega:
Tagasi sõites näeme veel roosasid ja halle jõedelfiine enda ümber mänglevalt veest välja hüppamas ning külastame "naabritädi". Amazonase jõekallastel on majad paigutatud nagu meil hajakülas ehk siis mitte väga ligidale üksteisele.
Majaks on samuti tokkidele püsti löödud neli puidust seina, mille ainsaks sisustuseks on võrkkiiged ja seina ääres suur lame telekas. Tuul puhub igast august läbi ning kõik, kes vähegi elus ja liiguvad on külla oodatud. See on tõesti absurdne kooslus vaatades ümbritsevat. Joome seal kohvi ning esitame oma giidile täpsustavaid küsimusi kohaliku eluolu kohta.
Lähim abi on kiirpaadiga sõites 40 minuti kaugusel. Selleks on kohalik kliiniku moodi asutus, kus otseselt operatsioone ei tehta küll aga saadakse näiteks sünnituse vastuvõtmisega hakkama. Üldiselt sünnitatakse pigem kodus ning kutsutakse vanemad tädid ja vanaemad appi. Mõned kasutavad nüüd ka beebipille, kuid see pole standard. Vanematel härradel on keskmiselt 10-20 last. Igasugused ravimid leitakse üldiselt metsast ning niisama tablette ei sööda ja arstil ei käida. Sagedaseimad hädad on siin pea- ja kõhuvalud ning üldse kõhuprobleemid. Kui peaks juhtuma midagi tõsist, siis käib siin ikkagi ellujäämine loodusliku valiku teel ning loota saad vaid enda oskustele. Keskmine eluiga olevat aga looduslähedase ja stressivaba elustiili tõttu 80-90 ringis.
Vaadates kuidas neil on paigaldatud elektrijuhtmed, imestan, kas siin tulekahjusid pole. Tuleb välja, et mingi ime läbi käivad neil vesi, niiskus ja kummaliselt ühendatud juhtmed käsikäes ning ainukesed põlengud on looduslikud.
Riigi poolt saadakse ka mingit toetust, kui juhuslikult ollakse ennast kuskile arvele võetud. Toetus pidavat olema peamiselt selleks perioodiks, mil küttida ja kalastada ei tohiks. Muidu kehtib siis suhteliselt "vahetamise" süsteem. Toitu kütitakse ise ja juurikaid, puuvilju saab tagaaiast. Enne elektrit ja külmkappe soolati ja kuivatati säilitamiseks üle jäänud liha. Jalutame ka natuke majaümbruses ringi ning tutvume erinevate söödavate viljadega. Sellist mõistet nagu aed siin siiski ei ole, vaid see on lihtsalt majatagune mets, kust endale vajalik korjatakse. Kõik puuviljad on nii nagu loodus on nad sinna istutanud. Kennedy näitab meile, kuidas nöörijupp ümber jalalabade pika oksteta palmipuu otsa ronitakse. Meie poisid üritavad seda järgi proovida, kuid olgem ausad, valgest mehest ikka ei saa mingit Tarzanit, kuid kahtlemata on lõbus nende pingutusi vaadata.
/Getteri vahemärkus: Seal maja taga metsas leidsin oma uue lemmikvilja cupuacu, mis maitseb täpselt nagu hapud kommid!/
Jõuame just lõunasöögiks tagasi, pärast mida algab uus sõit. Meie sõbrad jäävad ööseks metsa ja selleks läheme laagrit üles seadma. Meie aga otsustame, et viimase öö veedame voodis oma algupärases ööbimispaigas ning oleme moraalseks toeks oma kaaslastele vaid magamaminekuni. Just moraalseks toeks, sest on näha, et Jesperi ja Hilda vaimustus hakkab pimeduse saabudes vaibuma. Kuumus tõuseb ja hapnik väheneb, higi voolab ja ringi lendlevaid mutukaid pole enam näha. Saad vaid aimata heli järgi kas tegemist on suurema või väiksema ebameeldivusega.
Mul pole absoluutselt kahju, et ma sinna kuumusesse 5-6 tunniks kiikuma ei jäänud. Kõik muud asjad tegime aga koos vapralt kaasa. Kuumuse all mõtlen seda, et öösel hakkab maa õhkama ning seal toimub loomulik kompostimine ehk ilma tuuleta tõuseb temperatuur veelgi, hapnik väheneb ning kõrgustes olev tihe lehestik ei lase midagi liikuma. Sellist sauna koos pikkade riietega pole ma kunagi tundnud või üldse sellist tunnet, et kui pidevalt vett ei joo, hakkab pilt virvendama. Laager püsti pandud ja lõkkel toika otsas küpsetatud imemaitsev kana palmilehtede vahelt söödud, on aeg minna viimasele öisele matkale. Palmilehed olid muide katsudes sarnasest materjalist nagu meie vihmakeebid ja iga leht umbes kahemeetrine!
Pilkase pimeduse saabudes tundub nagu kogu maapind oleks ellu ärganud. See sõna otseses mõttes kubiseb kõikvõimalikest siblivatest põrnikatest, ämblikest ja muudest putukatest. Loomulikult lendavad igasugu mutukad ka meie ükssarvelampide valguse peale pea ümber kokku nii et mugavam on neid väljas hoida ja katseeksitusmeetodil mööda pimedat jõekallast liikuda.
Üritame pimedas kala püüda. Kala püüdmine käib nii, et kõigepealt tuleb jõe kaldal vees olevate kalade helkivad silmad valgusvihus ülesse leida ning siis hargi taolise oraga järsu liigutusega see kalast läbi lüüa. Tulemuseks on üks null meie giidide kasuks ehk siis pärast mitmekordseid katsetusi ei saanud kahvanäod midagi ja võivad õppimata metsas nälga surra. See tõesti tundus ülilihtne, kuna kalad lihtsalt seisid kohapeal ja ootasid, et me neile pihta saaks. Reaalsus oli muidugi teine.
Kalade silmad polnud ainukesed, mida me oma ükssarvelampidega tähele panime. Kükitades ja lastes kalda äärt mööda valgust, võis näha mitmeid punasid silmi ning küsimuse peale, et mis kalad need punaste silmadega on, saime vastuseks, et krokodillid (krokodillide silmad on valgusega kohtudes punased, mitte kollased nagu teistel loomadel). Nüüd ei tahtnud enam keegi väga seal kalda ääres tuiata. :D
Iseenesest oli väga põnev otsida neid punasid silmi ja tõdeda, et meid ümbritsevadki igast suunast teadmata suurusega kaimanid. Kennedy püüab meile ka seni suurima kinni, milleks osutub meetrine poeg. Jällegi minu õnneminutid, sest saan teda oma käes hoida ja lähemalt vaadelda. Kuna ta pole agressiivne, siis ta ka ei rapsi ning jõudu pole vaja rakendada. Ilmselgelt poleks ma ka jõudnud teda ise kinni hoida, arvestades millist vaeva pidi nägema esimesel päeval poole väiksema tegelasega.
Saabume vähemalt kilo kergemana laagrisse tagasi ning on aeg oma hapude nägudega sõbrad maha jätta, et meie kapten Fabio saaks daamid üksi rassides ja paadiga jännates vooditesse magama viia. Natuke oli ikka kahju ka, sest selgemasse vette saamiseks ja rägastikust paadiga pääsemiseks oleks siiski kahte meest vaja olnud ja me ju ei saanud tema portugalikeelsest jutust sõnagi aru, et aidata. Aga polnud hullu ning jõudsime õnnelikult koju.
See on selgeks saanud, et enne kiiruga majakesse astumist, tuleb alustada ukse vahelt ükssarvelambiga inspekteerimist tuvastamaks toa uued vallutajad. Tundub, et õhk on puhas ning võib siseneda. Milline rõõm võib olla külmast voolavast veest ja seebist.
Jutustame voodil istudes oma päeva seiklustest, kui mainin Getterile, et huvitav, kes küll nii hilja veel paadiga saabub. Minu lause lõpus nägi Getter kui mitte maailma rekordit, siis kindlasti Eesti rekordit voodist õue saamisel kerge kiljatuse saatel. Mitte, et ta ise sinna väga pikemalt oleks jäänud.
Seda mootorpaadi laadset heli tekitas üks põrnikas, kes moodustas lennates 10 cm diameetriga musta rämedat häält tegeva palli. Pealegi soovis ta ennast minu pähe parkida, kuid tundub, et minu hääle peale ehmatas ka saabuja ning pani tagurpidi käigu ja maandus voodi kohal oleval sääsevõrgul. Ta meenutas jõusaali poiste menüüd liigtarvitanud sitasitikat. Seal siis see propellerputukas istus... tema toas ja meie enda üle itsitades õues. Õnneks oli veel üks USA'st pärit metsahunt üleval ning oli nõus tulema ja külalise toast eemaldama, endal selline nägu peas, et on ikka naised/eided.
Uni tuli ruttu.
No comments:
Post a Comment