Sao Paulo viimane vaatus

Getter kirjutab:

Ma ei kujuta ette kuidas oleks siin olla kui ma ei räägiks prantsuse ja mingil määral hispaania keelt, mille baasil tekstist arusaadavamaid sõnu püüda ning kokku panna millest jutt. Kohata kedagi, kes räägib inglise keelt on tõeline haruldus! Kerge Kolumbia ja Mehhiko kooli tagajärjel saab ka Merle hispaania keelest palju aru ja eile õhtul suutsime kahepeale kõigist taksojuhi küsimustest meie elude, päritolu, meeste ja laste jne kohta aru saada ja mingis oma portugali-hispaania-inglise-eesti segukeeles ka vastused anda. Suur abi on ka sellest, et arvuti kaasa võtsin - tasuta ja kiire internet on üsna tavaline nii kohvikutes kui ka lennujaamades ning just äsja google translate'isime lennujaamas endale nii kohaliku taksofoni kaardi kui ajasime niisama toredate kohalikega juttu. Kohalikud on tõesti igal pool supertoredad ja abivalmid. 

Taksofonid on siin absoluutselt igal pool ja sellises koguses, et võiks arvata, et mobiiltelefone pole veel leiutatud. Samas aga on tänaval inimesed ninapidi oma nutikates telefonides kinni ja päris mitmel korral olen mõnda räpakama välimusega tüüpi kahtlustavalt piidelnud ja siis avastanud, et arvestades, et tal on peas kõrvaklapid ja käes nutitelefon, siis tõenäoliselt jätab mu väike kaamera ja 50 reaali "röövliraha" teda külmaks. Röövliraha on siis see mida veebist loetud hoiatuste põhjal igaks juhuks taskus hoiame - kui peaks keegi röövima tulema, siis ei tasu teda sellega pahandada, et meil midagi anda ei ole. 

Kolm päeva Sao Paulos ei tekitanud aga sugugi seda tunnet, et peaksin oma vara pärast nii hirmsasti kartma ja röövliraha kaasas kandma. Nagu Merlegi kirjutas, on hulkuvaid inimesi mõnevõrra, aga rikkamates rajoonides siiski väga vähe. Mitmete turismikaardile märgitud kohtade peale kesklinna kandis (rongijaama läheduses ja Jaapani linnaosas) on kohalikud küll kergelt nina kirtsutanud, aga ka seal ei ole neid ekstreemselt palju. Samuti tundub, et päevasel ajal nad pigem magavad või tegelevad mingite oma asjadega ja iga suvaline töömees on meid rohkem jõllitanud kui need kodutud kes tee peale jäänud on. Samuti, minnes tagasi nutitelefonide juurde, siis need on tõesti igaühel pidevalt käes ja keegi ei tundu end ohustatuna tundvalt. Pigem oleme me veidrikud telefonitud - selle abil oleksime saanud näiteks Afro Brazil muuseumis kohaliku api kaudu inglise keelset infot ning iga nurga peal on skännimiseks QR-kood, samuti on kõikvõimalikel turismiinfo punktidel oma apid. 

Lisaks sellele, et haruldane on mitte portugali keelt rääkida, on imelikult harva näha ka meiesuguseid põhjamaiseid inimesi. Turiste muidugi on, aga on nad siis siseturistid või lõuna-euroopast, 99% kõigist kohatud turistidest räägivad vabalt portugali keelt ja päris nii valgeid ja heledajuukselisi kui meie, oleme näinud oma kolm päeva kestnud linnamatka jooksul kokku ehk kahel korral. Arvestades, et me oleme kesklinna mööda ringi trampinud kokku vähemalt 30 kilomeetri jagu ja sugugi mitte inimtühje tänavaid mööda siis on see päris üllatav.

Eraldi tahtsin välja tuua ka kohaliku liikluse - isegi mina oma pooleli olevate lubadega ei kardaks siin rohkem sõita kui Eestis. Ma pole täheldanud, et keegi kesklinnas punase tule taga seisma ei jääks ka õhtusel ajal (ka selle eest oli meid hoiatatud, et meid punase tule taga autos tühjaks ei tõstetaks), teed on head, liikluskorraldus selge ning liikluskultuur tundub samuti hea - näiteks majade vahelt välja keeravad autod lasevad alati viisakalt üle ja teed antakse jalakäijatele isegi päris suvalistes kohtades. Autod on valdavalt uued, puhtusest läikivad, liiklusvool on pidevalt väga tihe ja uhkemad autod on üleni toonitud klaasidega. Lisaks autodele sõidavad ringi bussid ja metrood, milledest viimaste puhul peaks arvestama, et nende peatustest vaatamisväärsusteni on meil olnud keskmiselt 2 km kõndida ehk inimestele kes ei soovi oma jalgu sama tõsiselt traumeerida, oleks soovitatav kasutada ka taksode teenuseid. 

Milline on aga tüüpiline saopaulolane? Lihtsalt inimesi silmitsedes on väga raske öelda kas sellist tüüpi üldse eksisteerib. Nahavärve on absoluutselt igas toonis ja variatsioonis, samuti näojooni ja kehaehitusi (kuigi siiski pigem kurvikaid). Päris sinakasmusta nahaga ja põhjamaise välimusega inimesi pole tõesti peaaegu üldse näha, aga muidu on seltskond tänavatel tõeliselt kirev. Kõiki ühendab loomulikult muuhulgas temperament, mistõttu rahvarohkel tänaval pikemalt viibimine ületab minu meelest igasuguse normaalse mürataluvuse piiri. 

Kokkuvõtlikult külastasime Sao Paulos veel lisaks eelmistes postitustes mainitud kohtadele Ibirapouera parki, Oscar de la Freite shopping-streeti, Fe katedraali, Jaapani linnaosa ja Unique hotelli koos Skye katusebaariga. 

Ibirapouera park on minu vaieldamatu lemmik. See meenutab igati New Yorgi Central Parki, suurte tiikide ümber jalutavad kohalikud seal koeri, jooksevad ja sõidavad ratastega, olemas on hiigelsuur ala rulluisutajatele ja rulatajatele (mis on ka väga populaarne), välijõusaalid, tiikide kallastel jalutavad haned, mustad luiged ja muud linnud ning loodus on jätkuvalt imeline. Seal on palju rahvast ja ilmselgelt viisakas kontingent, kes ei pelga ka hämaruse saabudes sinna hästi valgustatud teedele jooksma minna ja oma nutika telefoniga iga nurga peal lobiseda. Sealsamas on ka varem mainitud umbkeelne Afro Brazil muuseum, kaasaegse kunsti muuseum, suur mänguväljak ja muud meelelahutust. Käisime seal mõlemal õhtul ja see on üks väheseid kohti Sao Paulos, kus oleksin hea meelega rohkemgi aega veetnud. 

Teine lemmik oli mul esimeses postituses kirjeldatud Vila Madalena ja kolmas Unique hotell katusebaariga. See hotell väärib tõepoolest oma nime. Kindlasti üks huvitavamaid ja ilusamaid hotelle, kus ma käinud olen, modernse disaini täielik õnnestumine (ma ei ole eriline klaaskarpide fänn nii et nii hästi tehtud uue aja maju tuleb minu meelest pigem harva ette). Lobby's on iga detail väga hästi läbi mõeldud ja teostatud, kasutatud on nii klaasi kui puitu, miksitud minimalistlikku stiili suursuguste toolidega, kasutatud väga häid, kohati originaalseid materjale ja kogu ruumi avarus on täpiks i peal. Soovitan kindlasti Sao Paulos seda vaatama ja kokteile nautima minna. Katusel asuvasse baari pääsu pidime küll lobby's tund aega ootama, aga samas on mugav, et nad ei lase sel liigselt ülerahvastuda ja sissepääs on kõigile tasuta. Riidesse panekul tasub arvestada, et naistel kleit/kontsad ja meestelgi pikad püksid ei ole kindlasti mitte liiast - see tundus olevat eelkõige kohalike ilusate inimeste hang out spot. Katuselt avaneb avatud terrassilt imeline vaade tuledes hiigel-linnale. Kokteilikaarti vaadates mõtlesin küll, et olles väga häid kokteile ennegi joonud, siis mis siin nii erilist ikka saab olla, aga minu kokteil oli tõeline wow! Kõik kokteilid on tehtud ainult värsketest komponentidest ja minu roheliste viinamarjade, värske sidrunheina, ingveri, viina ja kuiva vermuti segu oli ülihea! Merle kokteil samuti. Hind ei olnud ka high end baari kohta kõrge, 10€ kokteili kohta. Neid juues nautisime oma viimast õhtut Sao Paulos. 

Muu Sao Paulos viimasel päeval nähtust nii suurt emotsiooni ei tekitanud. Jaapani linnaosa oleks äge ehk pühapäevase turu ajal, aga meie käigul mitte midagi erilist (poleks ausalt öeldes arugi saanud, et see Jaapani linnaosa on kui seda kaardilt lugenud poleks). Oscar de la Freite tänav on kenade madalate majadega ja hea koht külastamiseks kui tahad shopata ja näiteks 100-150€ kingade eest on sinu jaoks okei. High end brände seal ei näinud, samas ka ebakvaliteetset kraami mitte, kõik on peamiselt kohalikud ja stiilsed butiigid. Fe katedraal oli lihtsalt võimsalt suur.

Muide, katedraalides on oluliselt rohkem palvetavaid inimesi kui neid, kes lihtsalt arhitektuuriga tutvuvad. See on meie ateistlikust kultuurist tulles vähemalt mulle veidi harjumatu.