Amazoonas. Teine päev

Getter kirjutab:

Kõigepealt on kirjeldamata meie kämping. Meie privaatne majake on puidust ja tüüpilise palmilokstest katusega, mõnusa väikese terrassiga ning just nii suurte aukudega seintes, et meile saavad külla tulla majade ümbruses massiliselt ringi sagivad sisalikud ja muud loomad. Esimeseks külaliseks on kohe esimesel päeval üks eksootilise välimusega väike konnake. Otsustan end mitte häirida lasta ja temaga koos dushi alla minna, aga nähes kuidas ta ühe äkilise hüppega ühest seinast teise liigub, jääb see plaan siiski poolikuks ja põgeneme hoopis ise Merlega konna poolt vallutatud majast. Meie mehised sõbrad olid juba valmis meid päästma tulema, aga siis selgus loomulikult, et meie naastes pole konnast enam kippu ega kõppu. Sellega seoses topime enne magamaminekut hoolikalt sääsevõrgu madratsi vahele, et end öistest külalistest säästa.

Sääskede osas pean muide ütlema, et neid pole sugugi nii palju kui arvata võiks. See tõenäoliselt oleneb ka hooajast, aga meie seal viibides on sääski keskmiselt vähem kui tavalisel Eesti suvel. Loomulikult oleks ilma sääsetõrjeta siiski väga ebamugav, kasutame seda nelja päevaga ära lausa kaks pudelit, aga kujutasime siiski ette midagi palju hullemat. 

Temperatuuri osas on otsese päikese käes selline tunne nagu viibiksid ahjus. Pimeduse saabudes või niiskesse metsa minnes eeldasime temperatuuri langemist, aga reaalsus on vastupidine. Kõige palavam on just hämaras vihmametsas, kus ka maa õhkab kuumust ning kuhu tuul jahutama ei pääse. Metsa minnes paneme putukate ja okste eest kaitseks selga vihmakeebid ja kummikud ja asume mööda metsa ringi tatsama. Tunne on selline nagu läbiks kasvuhoones takistusrada. 

Teise päeva hommik viibki meid meie esimesele metsarännakule, Kennedy ja Fabio matšeetedega ees teed rajamas ja meie eesti-rootsi gäng sabas. Meil on aina rohkem hea meel, et just nendega kokku sattusime. Meie rootslased ei ole ka oma tavapäraselt elustiililt seljakotirändurid ning seega leiab näiteks Merle endale Hilda näol liitlase putukate vastases sõjas ja mina Jesperis endasuguse madudefoobiku. Saame ka jagada mitmeid kõigi jaoks esmakordseid kogemusi nagu näiteks võrkkiikedes ööbimine. Samas ei löö keegi meist millelegi risti ette. Esimesel metsaskäigul kohtun mina esmakordselt elus enda peopesa suuruse tarantliga, kelle Kennedy urust välja ajab. Ma poleks kunagi arvanud, et nad mulle meeldida võiks! Peale seda tekkis mul kindel soov mõne kodustatud tarantliga lähemalt tutvuda. Nad on nii pehmed ja ilusad, ausalt! Loomadest näeme veel konni, kelle mürki kasutatakse juba ajalooliselt metsas mürginoolte valmistamiseks ja suuri musti sipelgaid, kelle mürk võib samuti tappa. Kennedy ütleb, et vihmametsas on kõik eluks vajalik olemas. Nii näitab ta meile näiteks puud, mis kogub oma sisemusse joogiks kõlbulikku vett ja tutvustab erinevaid ravimtaimi, mida kohalikud kasutavad. Maitseme otse puu otsast Brasiilia pähkleid ja näeme kui majesteetliku puu viljaks nad on. Saame teada millisest viljast valmistatakse palmiõli ja nuusutame kasvavat eukalüpti. Paljud puud vihmametsas kaitsevad end olles kaetud erinevate teravate ogadega ning kogu mets on täis erisuguseid liaane. Lõpuks näeme ka just selliseid tugevaid puitunuid, mille otsas Tarzan võis mööda metsa ringi kiikuda! Poisid proovivad järgi nii seda kui ühe kindla sipelgaliigiga sääskede vastu võitlemist. Selleks tuleb käsi nende puu peal asuva pesa peale panna ja oodata kuni tuhanded pisikesed sipelgad su käe peale sibavad. Seejärel tuleb nad käe peal laiali hõõruda ja sääsed ei pidavat enam seda kohta kimbutama. Meil oli sipelgatest liiga kahju, et seda eksperimenti kaasa teha. Küll aga maitsesime põnevusega ühe puu mõrkja koore leotist, mis pidi samamoodi mõjuma. Ma ei oska öelda kas sellest ka sääskede vastu abi oli, aga pähe hakkas see jook küll sama hästi kui pokaal veini tühja kõhu peale :)

Meie pakett pidi sisaldama kolme ööd privaatses majakeses, aga meie sõbrad olid võtnud paketi magamisega võrkkiikedes ja seda ühel ööl kämpingus, ühel kohaliku pere juures ja ühel dzunglis laagris olles. Meil oli valida kas nendega kaasa minna või teise grupiga liituda ja kuna me ei raatsinud neist enam sugugi lahkuda, otsustasime teisel ööl samuti võrkkiikedes ööbimist proovida. 

Esmalt sõitsime aga peale lõunasööki piraajasid püüdma. Ma olen kalastamiseks selgelt liiga püsimatu ning seega püüdsin pool aega hoopis veest väljas olevatelt puude latvadelt kohalikke hapukaid marju. Sõitsime nimelt edasistel päevadel paadiga peamiselt nendel aladel, mis jäävad kõige kuivemal ajal veetuks. Hetkel olid neljameetritest puudest meile näha vaid ladvad, mis moodustasid koos nende ümber kasvanud noore heina ja peegelsileda veega imeilusa koosluse. Hoolimata oma püsimatusest õnnestus mul püüda lausa kaks kihvalist kala! Merlel ja peaaegu kõigil teistel näkkas samuti nii et saime järgmisel päeval neid lõunaks süüa. Maitses minu meelest hästi nagu iga teine värske kala.

Kohalikud, kelle juures ööbisime, ei olnud aga sugugi vanaaegne hõimurahvas. Kaks aastat tagasi jõudis sellesse Amazonase piirkonda elekter ja sellega seoses ka igasugune kaasaegne tehnika. Meie pere magas tubadesse riputatud võrkkiikedes ja puhkas laudpõrandal istudes, aga see-eest oli neil kolm erinevat telekat! Nendest jooksid loomulikult vaheldumisi telenovelad ja jalgpall. Raske on ette kujutada kui suur vahe on nende eludel täna ja vaid kaks aastat tagasi.

Korralduslikus mõttes oli nende juures ööbimine aga üldiselt üsna sisutu, kuna veetsime kogu oma vaba aja nende maja kõrvale ehitatud kuuris, kuhu riputati ka meie kiiged ning saime rohkem teada teineteisest kui kohalikust perest, kellega kohtusime ainult põgusalt kokku sattudes. Ka söögilaud kaeti meile eraldi. Söök oli kodune ja maitsev - oma talu kanaliha ja -munad ning riis ja maniokk ehk brasiillaste põhitoidus, juurikas, mida ise suurtel põldudel kasvatatakse, kodus jahuks ja kummalisteks maisihelbelaadseteks krõbinateks aetakse ja linna turule müümas käiakse. Oma põllult olid pärit ka banaanid ja arbuus. 

Peale õhtusööki käisime veel korra paadiga väljas. Lisaks väikestele kaimanitele nägime õhtuti veel lugematuid jaanimardikaid, kes kaugusest vastu kiiskasid. Seekord kahjuks rohkem kedagi uut kohata ei õnnestunud, aga päeval olime juba erinevatel hetkedel näinud kuidas viis mitmemeetrist kaimanit kaldal pikutasid või sealt vette sulpsasid..

Seega oligi kätte jõudnud aeg oma kiikedesse pugeda. Olgu öeldud, et seda kordan ma ainult äärmisel vajadusel. Mina, kes ma magan üldiselt kõikvõimalikes tingimustes probleemideta, magasin kogu öö jooksul ehk paar tundi. Oskamatu kiigesmagajana polnud ma sääsevõrku vast piisavalt enda alla mässinud ja mõned tegelased ahistasid mind pideva pinina ja hammustustega, harjumatud looduse hääled hoidsid pidevas poolunes, külm ja soe vaheldusid ning kõige tipuks alustas kell neli öösel pere kukk sealsamas õue peal hüsteerilist "kukeleegut". Kella kuuene äratus päikesetõusu nägemiseks oli nendes tingimustes vägagi oodatud. 

Järgmistest põnevatest päevadest aga jälle järgmises postituses! Who knew, et blogi kirjutamine nii aeganõudev on?