Amazoonasest viimast korda

Getter kirjutab:

Meie viimane päev Amazoonases ei olnud selgelt minu päev. Hommikul oli kavas kanuutamine ning kujutasime kõik endile ette mõnusat rahulikku aerutamist juba tuttavaks saanud vetel. Eriti ootasid seda rahulikumat meelelahutust meie rootslased, kes olid hommikusöögiks dzunglist tagasi jõudnud. Tegelikkus viis meid kõiki aga hoopis taaskord ühte täielikku võsarägastikku, kus Fabio ja Kennedy pidid madalas vees teed läbi murdma. Vee tase muutub sealkandis nii kiiresti, et tõenäoliselt ei olnud ka nemad arvestanud, et sealt läbi saamine nii vaevaline saab olema. Peagi tuli kanuud paarkümmend meetrit läbi paksu muda tassida ja meie täiesti magamata, öö läbi dzungli võrkkiikedes higistanud Rootsi poisid asusid muidugi appi. Mees ei ole ikka sugugi lihtne olla, pean taaskord tõdema. Meie marssisime niisama paljajalu läbi muda ja Merle ja Hilda said tunda kuidas fire ants'ide hammustus veel pikka aega kibedalt tunda annab. Mina olin enda arvates juba dzunglilaps valmis ja ainult naersin nende üleni vihmakeepidesse peidetud kogude üle, mis paadis ja mudas putukatega võitlesid. Peagi tuli aga sõna otseses mõttes pill pika ilu peale. Paadis pidi pidevalt valvel olema igast küljest ette jäävate ogade, liaanide ja okste osas ning ühel hetkel kui parasjagu oma ülemist poolt oksarägastikust läbi murdsin, ei märganud ma paadi küljele jäävat roigast ja tõmbasin oma põlve selle ja paadi vahel marraskile nii et ta ka praegu, üle nädala hiljem veel sinine ja armiline on. Vedas, et just see roigas sattus olema üks väheseid ilma ogaliketa! Igatahes jätkasin nüüd oma katkise põlvega Merle lähedusest lugematute ämblike eemaldamist, ise ikka veel mitte kedagi neist kartes. Kui aga üks umbes viiesentimeetrine pikkade koibadega ämblik end järsku minu rinnal parkis, siis ehmatasin endale pisarad silma. I really didn't see it coming! Kui meie kaks paati olid ära oodanud, et mulle värv näkku tagasi tuleks ja käte ja jalgade värin veidi taanduks, sai Kennedy vast aru, et linnalastel hakkab limiit täis saama ja selliste hüsteeriliste ja lärmakate putukakartjatega niikuinii ühtegi ahvikest näha ei saa - ahve me nimelt olime otsima läinud, tuli hiljem välja. Asusime tagasiteele kui sõna otseses mõttes loetud sekundid peale meie kanuu ühest puust möödumist käis prantsatus ja mõtlesime esimese hooga, et tagumine paat on ümber käinud. Ümber käis aga hoopis üks pirakas iguaan, kes ei jaksanud enam puust kinni hoida! Kui see tüüp oleks mulle pähe sadanud, siis oleksin kindla peale teda esialgu maoks pidanud ja tõenäoliselt lihtsalt ära minestanud ehmatusest..

Veetsime ülejäänud ennelõuna hoopis toredamalt, meie toreda seltskonnaga kämpingu juures ujudes ja niisama vees hulpides. Kirjeldamatult kahju oli seejärel asjad kokku pakkida ja tagasiteele asuda. 

Teel tagasi linna nägin muide ühes peatuses oma suureks üllatuseks tõukoeri! Muidu on nende koerad sealkandis väga äbarikud ja mul oli neist pidevalt kohutavalt kahju. Paraku selgus aga, et ka nende hiiglaslike rotveilerite ja bokserite elu pole lihtsam - nad olid oma aedikutes kinni ja lastakse välja ainult ööseks eesmärgiga maja valvata. Seega on nad ka väga kurjaks õpetatud ja mul on isegi praegu seda kirjutades õudne sellele mõelda. Koertest ja üleüldse loomadest miskipärast sealkandis tõesti vähemalt silmnähtavalt ei hoolita, meie kohaliku pere kits nägi ka välja selline nagu ta elaks viimaseid päevi ja need vaesed koerad, kes maja ümber ringi tiirutasid kindlasti just liiga palju süüa ega hellust ei saa..

Manauses leidsime, et terve suure inetu linna keskele on suudetud jätta üks tõeliselt ilus Teatri väljak ooperiteatri ja koloniaalstiilis värviliste majakestega. Kahjuks ei saanud ma seda ilu kaua nautida, kuna kätte oli jõudnud minu vana hea tuttav kuumarabandus. Sõna otseses mõttes surin ülejäänud õhtu Kennedy juures kodus, õnneks olime saanud nii palju sõpradeks, et seda võimalust kasutada saime. Ees ootas öine lend Salvadori ning mu pea käis nii ringi, et liikusin lennujaamas peamiselt istudes ja maast kinni hoides ja süüa ei saanud peale seda veel mitu päeva, aga ma vist olen parandamatu optimist, kuna esimene mõte oli, et jumal tänatud, et see haigus just niimoodi end ajastas! Sellest, miks mul eriti kahju polnud Salvadoris enamus aega horisontaalis veeta, kirjutame juba peagi!