Salvador de Bahia. Osa 1

Getter kirjutab:

Esimene päev Salvadoris möödus peamiselt öisest lennust ja minu haigusest puhates. Tegime vaid väikese jalutuskäigu oma ümbruskonna, Pelourinho, tänavatel, mis on kõik karnevaliks kulda ja karda täis riputatud. Seejärel maabusime vanalinna keskväljaku äärsele terrassile. Restorani lõbus manager hõiskas, et eestlasi ta teab küll, need joovad palju caipirinhasid ja viimasel ajal on neid eriti palju näha! “Kas teil on seal inimesed järsku rikkaks saanud?” imestas ta siira naeratuse saatel. Selliseid lõbusaid nägusid ei olnud linnas aga palju näha. Merle oli päeval üksi jalutamas käies juba kohalike capoeira-meeste käest pahandada saanud, et ta neile raha ei anna nende harjutuste vaatamise eest ja üleüldse tundus esimeste päevade jooksul, et meil kas lihtsalt ei vea enam uute tutvustega või ongi tegu kordades suurema turistilõksuga ja vaesema, frustreerituma ümbruskonnaga kui varem külastatud kohad. Taksojuhid üritasid tünga teha, müüjad kas põrnitsesid osavõtmatult või surusid oma kaupa ebamugavalt peale ja isegi hosteli töötajad olid meie eelmiste fantastiliste tutvuste kõrval kinnised ja pigem ebasõbralikud.

Lisaks on siin linnas kordades rohkem vaesust näha kui meie eelmistes sihtkohtades. Umbes sama palju kui Manauses, aga seal me midagi paremat ei olekski oodanud. Isegi kui jalutasime kenal tänaval, siis paistsid sealt siiski mõne nurga tagant lagunevad majad ja turistidele soovitatavad ilusad vaated ei olnud meie meelest sugugi kenad vaid pigem masendavad. Tundub, et neil puudub igasugune linnaplaneering ehk keegi pole arvestanud sellega, et näiteks vanalinna kõrgetelt terrassidelt võiks vaade olla lihtsalt ilusale merele mitte kõhedust tekitavalt suurtele tehasehoonetele selle ees. Lisaks on absoluutselt igal pool, kuhu sõitsime, tee ääres vaheldumisi vaid lagunenud favelad või näotud pilvelõhkujad. Sõites oma puhtusest läikiva taksoga näiteks jahisadamasse (mis oli ka ainus koht, kus me üldse tõeliselt ilusaid kohvikuid-restorane suutsime leida) tekitas ainuüksi see lihtne olukord minus vastikust. Meie Eesti mõistes Tallink Takso oli lihtsalt nii suureks kontrastiks tänavatel ette jäävatele kõhetutele inimestele. Ka istudes elegantses, ülikonda kandva administraatoriga Jaapani restoranis, ei paku mulle mingit rahuldust nautida selle terrassilt vaadet läheduses asuvatele lagunevatele majadele ja nende noortele, kes küll parasjagu õnneks rõõmsalt rannas hullasid. Ma usun, et on aga inimesi, kellele just selline olukord annab võimaluse tunda end kõvema mehena kui muidu ja see tekitas minus selle koha ja olukorra suhtes paratamatut tülgastust.

Kõige ilusam asi Salvadori juures on nende merevesi – igal pool kaunilt helesinine. Lisaks lugematutele linnarandadele saab ka linnast välja erinevatesse randadesse või saartele sõita. Kolmandal päeval asusimegi hostelist broneeritud tripile Praia do Fortele. Valisime just selle sihtkoha kuna seal rannal pidavat näha saama suuri kilpkonni. Kilpkonnarand my ass. Tegu oli täiesti tavalise väikese loomaaiaga, kus sai pisikestes basseinides hulpivaid kilpkonni vaadata. Seejärel loomulikult kottide viisi kilpkonnateemalist träni kokku osta. Ma polnud küll kunagi enne seda nii suuri kilpkonnasid näinud nii et see oli iseenesest äge, aga mingit ehedat elamust sealt küll ei saanud. Pakkisime ennast hoopis rannale lahti ja muutusime iseendile üllatuseks väga kiiresti väikesteks punasteks vähkideks. Lisaks üllatas mind kõige kuumem liiv, millele kunagi astunud olen – ma sattusin vee äärest ära kõndides umbes kaks meetrit enne murule jõudmist hetkeks lausa paanikasse ja jalatallad olid õhtuni hellad!

Kui ma uuesti Salvadori kanti peaksin minema, siis ööbiksin kindlasti linnast väljas mõnes rannakuurordis. Pea igas rannas neist mitmekümnest seal on oma väike kuurortlinnake, kus leidub erinevaid söögikohti, poekesi ja ohtralt erinevaid majutusvõimalusi ning puhata võiks seal päris mõnus olla. Peale Praia do Forte külastamist sõitsime paarkümmend minutit linnale lähemale teise randa ja seal veepiiri mööda jalutades sattusin kiiresti juba järgmisele pikale rannaribale, kus olin päris üksi. Linnast välja jõudmiseks on aga vaja tund-paar sõita, mis on liinibussiga ebamugav ja taksoga väga kallis. Seega jäi meie üks rannapäev seal ainukeseks.

Hetkeks üksikule rannale sattumine oli eriti mõnus seetõttu, et sellist luksust nagu vaikus meil ülejäänud ajal polnud. Meie Laranjeiras Hostel asub nimelt kuulsaima Salvadori trummikooli kõrval. Hommikul kell pool kaheksa harjutasid usinad trummisõbrad juba maja ees ettejuhtuvatel pindadel tümistades ning pidev mürgel kestis kuni pimeduse saabumiseni. Ehk saabuva karnevali tõttu tiirutas terve nende trummiorkester ka pidevalt mööda tillukest vanalinna jõudes ikka ja jälle meie hosteli kõrvale pikemale sessioonile. Kui trummarid õhtuks väsisid, võttis kõrvulukustava müra tekitamise üle läheduses asuv ööklubi. Aknad ei käinud loomulikult piisavalt kinni, et kõike seda kolinat natukenegi summutada annaks. Kujuta ette, et jalutad oma hostelisse unistades väikesest lõunauinakust ja kohale jõudes taob sisuliselt Sinu magamistoas umbes 30 entusiasti trumme..