Praktilist infot Rio de Janeirost ehk mida ma oleksin tahtnud enne sinna jõudmist teada

Getter kirjutab:

Kus ööbida?

Kindlasti Ipanemal või Copacabanal. Rand on siis jalutuskäigu kaugusel, erinevaid söögi- ja peokohti ning shopinguvõimalusi on jalaga segada ning enamus turistidele mõeldud atraktsioone on kas sealkandis või väljuvad tuurid sealt. Teise peamise ööbimiskohana välja toodud Lapa/Santa Teresa on küll väärt ühepäevast külastamist, aga pikemalt pole seal midagi näha ega teha.

Kus süüa?

Igas linnaosas on iga nurga peal mahlabaarid, kust saab kolme euro eest pooleliitrise värske mahla ja laia valikut saiakesi-võileibu-burgereid. Ma hakkan oma igapäevaseid passionimahla ja acai'd väga igatsema! Suuremaks söömiseks tasub üles otsida Belmonte nimeline toidukoht, mida on ka igas linnaosas vähemalt üks. See on lihtne koht, kuhu võib suududa sisuliselt ka bikiinides ja toidud olid alati super. Kenamatest restoranidest on kõige suurem valik Ipanemal. Käisime Zaza Bistro Tropical ja Bazzar nimelistes kohtades ja nii teenindus kui toit olid fantast. Legendaarsetest kohtadest tasub muidugi läbi astuda Garota de Ipanema'st, kust on pärit ilmselt igaühele tuttav laul Girl from Ipanema. Seal pidavat hea liha olema, ise ei jõudnud proovida. Enamus toitusid on menüüdes automaatselt vähemalt kahele mõeldud ehk portsjonid on hiiglaslikud.

Kus juua?

Kui Sulle meeldib rannariietes minna paarile odavale dringile ja muidu laid back atmosfäär, siis neid kohti on Lapas, Copacabanal ja Ipanemal iga nurga peal ning Copacabanal näiteks ka pikki ilusat rannaäärt palju. Ohtlik ei tundunud seal ka öösel sugugi mitte. Kõige odavamates tänavakioskites maksab caipirinha 1.5€ ja maitseb sama hästi või pareminigi kui mõnes kallimas baaris.

High end baare ei ole nii lihtne leida. Peale põhjalikku taustauuringut naudime õhtut Fasano hotelli baaris Londra ning teiseks populaarseimaks high end baariks peaks olema Copacabana Palace'i baar. Nende külastamiseks dress to impress ja arvesta, et kokteili hinnad on samuti high end ehk umbes 12€. Sky bar'idest soovitatakse meile Pestana hotelli katuseterrassi, aga sinna me ise kahjuks ei jõua. Ilusa merevaatega baare on Copacabanal veel mitmetes hotellides, aga tundub, et neis üldiselt päris peoks ei lähe.

Kus shopata?

Who knew, et Oskar Metsavaht'i bränd Osklen on Brasiilias nii populaarne ja nii äge? Mu uus lemmik! Lisaks nende butiikidele leiab Ipanemalt veel palju teisi, aga me ise ei jõudnud teistes väga põhjalikult ringi vaadata, Osklen võitis meie südamed ja kogu shopinguaja. Lisaks on sealkandis (ja ka mujal linnaosades) mitmed suured kaubanduskeskused, kust peaks leidma poode üsna igale maitsele ja hinnaklassile.

Külastatud turismiatraktsioonid

+ 

Suhkrumägi - täiuslik päikeseloojanguks, minu parim turistielamus Rios

Arpoador Ipanema ja Copacabana vahel - teine suurepärane koht päikeseloojangu nautimiseks

Ipanema ja Copacabana rannad - meile meeldis Ipanema rohkem, kuid väga suurt vahet ei ole. Meie sealoleku ajal olid lained rannas kahe kuni nelja meetri kõrgused, mis kohalikke tundus ainult rõõmustavat, aga meie vette minna ei julgenud. Rannatoolid on tasuta ja juua-süüa võib väga mugavalt ringi käivate "tšebureki-meeste" käest osta.

Selaroni trepp - selle ja kesklinna ilusate majade, nagu Theatro Municipal, nägemiseks tasuks üks päevane tripp Lapasse ette võtta küll. Metroo sõidab sinna randadest keskmiselt 15 minutit. Trepi all valmistatakse käsitööna võtmetest meeneid, meie meelest üliäge idee ja teostus ja väga toredad kolumblastest tegijad!

Kui teil vähegi aega on, võtke paar päeva ja sõitke Iguazu juga vaatama. See on seda absoluutselt väärt. 

-

Kristuse kuju - iseenesest läheks kah, aga ainult hommikul esimese transpordiga kui see meeletu turistimass pole ehk veel kohale jõudnud. Me käisime lõunasel ajal ja võimatu oli selles massis isegi liikuda, rääkimata selle kogemuse nautimisest.

Santa Teresa - väike linnaosa täis paduhipisid ja wannabe paduhipisid. Ei jätnud erilist muljet ega ei tundunud sama ohutu kui mujal.

Transport linnas:

Bussiliine on palju ja busse piisavalt tihedalt, et nendega mugavalt ringi liikuda. Õhtusel ajal ei tundunud see ka ohtlik, ehk ainult päris öösel. Metroo viib Ipanemalt Copacabanale ja sealt Lapasse, aga väiksemaid otsi on mugavam teha bussidega, kuna nendel on oluliselt sagedamini peatusi. Metroo aga jälle liigub oluliselt kiiremini nii et pikemateks sõitudeks on jälle see parem. Pilet maksab ühtviisi veidi üle euro. Taksot on lihtsam tänavalt püüda kui tellida ja lühemad otsad ei lähe kalliks. Isegi kui sõitsime Ipanemalt Lapasse ehk sisuliselt läbi terve linna, siis läks takso meile ilma ummikuteta ajal maksma 15€. 

Toidust ja keelebarjäärist Salvadoris

Mimi kirjutab:

Toitudega on asjad siiani läinud pigem kehvasti, sest keegi pole suutnud meid manioki (juur millest valmistatakse jahu) usku keerata. Siiani pole üheski linnas midagi ülistamisväärset saanud. Võrreldes näiteks Mehhikoga, kus tänavatoit on äärmiselt mitmekesine ja maitsev, on siin kõik vastupidi. Kindlasti on inimesi, kellele tohutult selline raskekaalulisusele pöörav mekk maitseb, aga me oleme ilmselt liiga liha- ja salatimaiad. Salat või rohelise lisamine praele on neile täiesti mõistetamatu. Märksõnaks on jätkuvalt fritüür ja õli :D

Meil on ka kaks korda vedanud. Näiteks käisime ühes rannas ning selle kohvikus, oh üllatust, oli võimalus tellida isegi “salatit”. Salati tellimine käis dialoogis minu ja teenindaja vahel, kes inglise keelt pisut purssis, ning seisnes selles, et ma nimetasin erinevaid komponente, mis neil võiks köögis olla ning mille võiks lisada meie salatitesse. Olgu öeldud, et siin käib üldiselt mõiste “salat” alla viilutatud tomat ja sibul ritta laotult. Vaene teenindaja pidi minu nimekirja meelde jätma ning selle kööki edastama. Jääb vaid ette kujutada, millise näoga vaatasid kokatädid sellist tellimust. Meie tellimus oli ilmselgelt tervele personalile üle mõistuse, sest valmis saanud taldrikud laoti enne toomist saali keskele lauale ning asuti usinalt pildistama ja häälekalt nähtu üle arutlema.

Teine kord vedas juhuslikult vanalinnast väga kauni värviliste ajaloolise ornamentikaga majadega ääristatud tänava leidmisel. Seal oli algselt juba salatis riivitud porgand ja peet ning lisaks tomat, sibul, oliivid ja roheline. Kõik ilusti ritta laotud koos kalkunilihaga. Pärast soola, pipra, laimi ja oliiviõli lisamist sai sellest parim salat ja söök, mida siiani on õnnestunud saada. Brasiilias ei ole üldiselt võimalik saada täiesti tavalist musta pipart või üldse lauale soola ja pipratopsi nagu harjunud oleme. Rohelisele saab vaid ise “dressingu” teha ning selleks pakutakse tavaliselt mingit isetehtud vürtsisegu või vürtsikat vinegretti ja õli.

Rääkides veel asjade ajamisest, toidu tellimisest, nõu küsimisest ning keelebarjäärist, siis tähendab see kokku igapäevaelus pidevat “Aliase” ja pantomiimi mängimist ning ei ole harvad juhtumised, kus üks osapool rõõmsalt jaatavalt pead noogutab, nagu saaks kõigest aru ning tulemuseks osutub midagi kardinaalselt teist. Näiteks tahtsime ühel õhtul tellida hostelis endale puuviljasalatit. Getter tellis ka soolast, milleks oli täidetud pannkook kanaga. Pärast pikka seletust ja külanarrina Aliase mängimist leti taga, tellisime endile mõlemad puuviljasalati ilma karamelli kreemita. Tulemuseks oli aga korraga toodud pannkook kanaga, pannkook jäätise ja puuviljadega ning veel üks kord pannkook jäätise ja puuviljadega ….no mis meil muud üle jäi kui hüsteeriliselt üle toa naerda ja oma puuvilju pannkoogi seest nokkida.

Veel võin tuua näite, kus ma lennujaamas jälle salatit tellides meeleheitlikult sõna “tomatos, tomitos, tomeitos, tamatos” jne pöörasin ja käänasin ja enda meelest lõpuks vajalikule vägagi sarnaselt hääldasin, siis sain ma vastu segaduses ilme ning “palmitos” oma salatisse ehk palmisüdamiku. Lõpuks ütles minu selja taga olev mees teenindajale sama sõna, minu meelest “tomatos”, ja siis oli teenindaja, et aaa jaaa miks ma kohe ei öelnud... no tõesti ;) Tuleb tõdeda, et selline asi nagu sõnade aimamine tuleb meil minu meelest väga hästi välja, neil aga absoluutselt mitte.

Salvador de Bahia parim päev

Lisaks eelpool mainitud igikestvale trummipõrinale kõlab Salvadori vanalinnas igast suunast ka muud elavat muusikat. Ilma live bändita ei kujutata ette ühtki pidu ning pea iga toidukoha ees hakkab õhtul seitsme paiku keegi laulma. Elavale muusikascenele annab kindlasti tooni see, et Salvador on kõige tumedanahalisem ühiskond, kus me kunagi käinud oleme. Sealjuures on keskmine nahavärv mitte meile harjumuspärasem piimašokolaadipruun, vaid päris must. Samas leidub muidugi ka igasugu muid nahatoonivariatsioone ja kui me lõpuks tänaval ühe toreda mehega tutvusime, siis ta selgitas põhjalikumalt kuidas Salvadori miljonite Aafrika juurtega elanike seas on väga palju erinevatest sealsetest riikidest ja kultuuridest pärit inimesi, mistõttu leiab sealt ka näiteks palju erinevaid usutalitlusi, muusikastiile, tantse ja muud. Kahjuks on ilma portugali keele oskuseta väga keeruline nii lühikese ajaga kohalikke piisavalt tundma õppida, et oleksime ise kohalikest traditsioonidest suuremat osa saanud. Millegipärast on see linn oma kohalike suhtes väga kaitsev, soovitades turistidele tõepoolest vaid äärmiselt turistikaid kohti, Neid on aga samas nii vähe, et kõik linna vaatamisväärsused said ühe päevaga üle vaadatud ja nende seas ei olnud ka kahjuks midagi väga märkimisväärset. Kui midagi välja tuua, siis ehk kirikuid, mida on väga tihedalt. Käisime neist kahes peamises. Kirikud on puust, lugematute erinevate Jeesuse ja teiste pühakute kujukestega ja ühes kirikus oli terve ruum hauaboksidega, enamus inimestega, kes olid surnud kolmekümnendatel. Väikesed hauaplaadid katsid nii maast laeni seinu kui põrandaid. Kolmekümnendad olid siin vist väga tegusad ajad, kuna enamusel koloniaalstiilis majakestel on samuti mõni sarnane aastaarv peal.

Üleüldse on kõige märkimisväärsem meie neljas päev Salvadoris, mis muutis üldise “ni rõba ni mjasa” tunde siiski positiivseks. Esimest korda peale kuumarabandust ei tundnud ma end enam väga nõrgana ja sain probleemideta süüa ning lisaks tõi terve päev meie teele ainult toredaid kohti ja inimesi. Sattusime esimest korda vanalinnas jalutama tõeliselt ilusate majadega ääristatud vaiksele tänavale, kohtusime eelpool mainitud toreda mehega, kes jagas meiega meelsasti teadmisi kohalikust kultuurist ja andis suurepärase soovituse teisipäevaõhtuseks peoks (teisipäev pidavat olema ajalooliselt kohalike mustanahaliste peopäev). Ostsime väga ilusat ja ulmeliselt odavat kohalikku kunsti (väiksemaid ja suuremaid maale müüakse iga nurga peal) ja lasin oma käele kohaliku maalingu teha.

Lisaks sain ma oma suurima elamuse Salvadoris saades teada, et just sellel väljakul, kust me iga päev mööda jalutasime, filmiti Michael Jacksoni They Don't Really Care About Us video! Michael'il on seal seljas selle sama entusiastliku trummikooli särk ja sealsed õpilased mängivad videos trumme. Ma sain isegi kõndida mööda sama treppi selle sinise maja rõdule, kust ta 1996. aastal videos alla vaatab! Fänn minu südames ärkas hetkega!

Õhtu veetsime vastavalt soovitusele vanalinna varem kaugelt kõhedana paistnud (aga tegelikult väga kenaks osutunud) kandis, kus teisipäeviti kohalikud pidutsevad. Pidu tänaval kestab kella seitsmest umbes kümneni. Kujutage ette, et meie vanalinna Lühikese Jala trepid on venitatud mõnevõrra kõrgemaks ja laiemaks ja nende ees maas on 14-liikmeline fantastilise energiaga bänd, mis mängib kohalikke lugusid, mida igaüks oskab kaasa laulda ja trepid on paksult täis rõkkavat rahvast. Vahepeal liituvad bändiga teised wow-kui-andekad kohalikud muusikud ja tantsijad, kes on lihtsalt jämmima tulnud. Lihtsalt fantast! Kui bänd lõpetab, kaob rahvamass kohalikesse sambabaaridesse edasi tantsima.

Sellise positiivse emotsiooniga lõppes meie nelja päevane Salvadori reis ja asusime teele Rio de Janeirosse.

Salvador de Bahia. Osa 1

Getter kirjutab:

Esimene päev Salvadoris möödus peamiselt öisest lennust ja minu haigusest puhates. Tegime vaid väikese jalutuskäigu oma ümbruskonna, Pelourinho, tänavatel, mis on kõik karnevaliks kulda ja karda täis riputatud. Seejärel maabusime vanalinna keskväljaku äärsele terrassile. Restorani lõbus manager hõiskas, et eestlasi ta teab küll, need joovad palju caipirinhasid ja viimasel ajal on neid eriti palju näha! “Kas teil on seal inimesed järsku rikkaks saanud?” imestas ta siira naeratuse saatel. Selliseid lõbusaid nägusid ei olnud linnas aga palju näha. Merle oli päeval üksi jalutamas käies juba kohalike capoeira-meeste käest pahandada saanud, et ta neile raha ei anna nende harjutuste vaatamise eest ja üleüldse tundus esimeste päevade jooksul, et meil kas lihtsalt ei vea enam uute tutvustega või ongi tegu kordades suurema turistilõksuga ja vaesema, frustreerituma ümbruskonnaga kui varem külastatud kohad. Taksojuhid üritasid tünga teha, müüjad kas põrnitsesid osavõtmatult või surusid oma kaupa ebamugavalt peale ja isegi hosteli töötajad olid meie eelmiste fantastiliste tutvuste kõrval kinnised ja pigem ebasõbralikud.

Lisaks on siin linnas kordades rohkem vaesust näha kui meie eelmistes sihtkohtades. Umbes sama palju kui Manauses, aga seal me midagi paremat ei olekski oodanud. Isegi kui jalutasime kenal tänaval, siis paistsid sealt siiski mõne nurga tagant lagunevad majad ja turistidele soovitatavad ilusad vaated ei olnud meie meelest sugugi kenad vaid pigem masendavad. Tundub, et neil puudub igasugune linnaplaneering ehk keegi pole arvestanud sellega, et näiteks vanalinna kõrgetelt terrassidelt võiks vaade olla lihtsalt ilusale merele mitte kõhedust tekitavalt suurtele tehasehoonetele selle ees. Lisaks on absoluutselt igal pool, kuhu sõitsime, tee ääres vaheldumisi vaid lagunenud favelad või näotud pilvelõhkujad. Sõites oma puhtusest läikiva taksoga näiteks jahisadamasse (mis oli ka ainus koht, kus me üldse tõeliselt ilusaid kohvikuid-restorane suutsime leida) tekitas ainuüksi see lihtne olukord minus vastikust. Meie Eesti mõistes Tallink Takso oli lihtsalt nii suureks kontrastiks tänavatel ette jäävatele kõhetutele inimestele. Ka istudes elegantses, ülikonda kandva administraatoriga Jaapani restoranis, ei paku mulle mingit rahuldust nautida selle terrassilt vaadet läheduses asuvatele lagunevatele majadele ja nende noortele, kes küll parasjagu õnneks rõõmsalt rannas hullasid. Ma usun, et on aga inimesi, kellele just selline olukord annab võimaluse tunda end kõvema mehena kui muidu ja see tekitas minus selle koha ja olukorra suhtes paratamatut tülgastust.

Kõige ilusam asi Salvadori juures on nende merevesi – igal pool kaunilt helesinine. Lisaks lugematutele linnarandadele saab ka linnast välja erinevatesse randadesse või saartele sõita. Kolmandal päeval asusimegi hostelist broneeritud tripile Praia do Fortele. Valisime just selle sihtkoha kuna seal rannal pidavat näha saama suuri kilpkonni. Kilpkonnarand my ass. Tegu oli täiesti tavalise väikese loomaaiaga, kus sai pisikestes basseinides hulpivaid kilpkonni vaadata. Seejärel loomulikult kottide viisi kilpkonnateemalist träni kokku osta. Ma polnud küll kunagi enne seda nii suuri kilpkonnasid näinud nii et see oli iseenesest äge, aga mingit ehedat elamust sealt küll ei saanud. Pakkisime ennast hoopis rannale lahti ja muutusime iseendile üllatuseks väga kiiresti väikesteks punasteks vähkideks. Lisaks üllatas mind kõige kuumem liiv, millele kunagi astunud olen – ma sattusin vee äärest ära kõndides umbes kaks meetrit enne murule jõudmist hetkeks lausa paanikasse ja jalatallad olid õhtuni hellad!

Kui ma uuesti Salvadori kanti peaksin minema, siis ööbiksin kindlasti linnast väljas mõnes rannakuurordis. Pea igas rannas neist mitmekümnest seal on oma väike kuurortlinnake, kus leidub erinevaid söögikohti, poekesi ja ohtralt erinevaid majutusvõimalusi ning puhata võiks seal päris mõnus olla. Peale Praia do Forte külastamist sõitsime paarkümmend minutit linnale lähemale teise randa ja seal veepiiri mööda jalutades sattusin kiiresti juba järgmisele pikale rannaribale, kus olin päris üksi. Linnast välja jõudmiseks on aga vaja tund-paar sõita, mis on liinibussiga ebamugav ja taksoga väga kallis. Seega jäi meie üks rannapäev seal ainukeseks.

Hetkeks üksikule rannale sattumine oli eriti mõnus seetõttu, et sellist luksust nagu vaikus meil ülejäänud ajal polnud. Meie Laranjeiras Hostel asub nimelt kuulsaima Salvadori trummikooli kõrval. Hommikul kell pool kaheksa harjutasid usinad trummisõbrad juba maja ees ettejuhtuvatel pindadel tümistades ning pidev mürgel kestis kuni pimeduse saabumiseni. Ehk saabuva karnevali tõttu tiirutas terve nende trummiorkester ka pidevalt mööda tillukest vanalinna jõudes ikka ja jälle meie hosteli kõrvale pikemale sessioonile. Kui trummarid õhtuks väsisid, võttis kõrvulukustava müra tekitamise üle läheduses asuv ööklubi. Aknad ei käinud loomulikult piisavalt kinni, et kõike seda kolinat natukenegi summutada annaks. Kujuta ette, et jalutad oma hostelisse unistades väikesest lõunauinakust ja kohale jõudes taob sisuliselt Sinu magamistoas umbes 30 entusiasti trumme..

Amazoonasest viimast korda

Getter kirjutab:

Meie viimane päev Amazoonases ei olnud selgelt minu päev. Hommikul oli kavas kanuutamine ning kujutasime kõik endile ette mõnusat rahulikku aerutamist juba tuttavaks saanud vetel. Eriti ootasid seda rahulikumat meelelahutust meie rootslased, kes olid hommikusöögiks dzunglist tagasi jõudnud. Tegelikkus viis meid kõiki aga hoopis taaskord ühte täielikku võsarägastikku, kus Fabio ja Kennedy pidid madalas vees teed läbi murdma. Vee tase muutub sealkandis nii kiiresti, et tõenäoliselt ei olnud ka nemad arvestanud, et sealt läbi saamine nii vaevaline saab olema. Peagi tuli kanuud paarkümmend meetrit läbi paksu muda tassida ja meie täiesti magamata, öö läbi dzungli võrkkiikedes higistanud Rootsi poisid asusid muidugi appi. Mees ei ole ikka sugugi lihtne olla, pean taaskord tõdema. Meie marssisime niisama paljajalu läbi muda ja Merle ja Hilda said tunda kuidas fire ants'ide hammustus veel pikka aega kibedalt tunda annab. Mina olin enda arvates juba dzunglilaps valmis ja ainult naersin nende üleni vihmakeepidesse peidetud kogude üle, mis paadis ja mudas putukatega võitlesid. Peagi tuli aga sõna otseses mõttes pill pika ilu peale. Paadis pidi pidevalt valvel olema igast küljest ette jäävate ogade, liaanide ja okste osas ning ühel hetkel kui parasjagu oma ülemist poolt oksarägastikust läbi murdsin, ei märganud ma paadi küljele jäävat roigast ja tõmbasin oma põlve selle ja paadi vahel marraskile nii et ta ka praegu, üle nädala hiljem veel sinine ja armiline on. Vedas, et just see roigas sattus olema üks väheseid ilma ogaliketa! Igatahes jätkasin nüüd oma katkise põlvega Merle lähedusest lugematute ämblike eemaldamist, ise ikka veel mitte kedagi neist kartes. Kui aga üks umbes viiesentimeetrine pikkade koibadega ämblik end järsku minu rinnal parkis, siis ehmatasin endale pisarad silma. I really didn't see it coming! Kui meie kaks paati olid ära oodanud, et mulle värv näkku tagasi tuleks ja käte ja jalgade värin veidi taanduks, sai Kennedy vast aru, et linnalastel hakkab limiit täis saama ja selliste hüsteeriliste ja lärmakate putukakartjatega niikuinii ühtegi ahvikest näha ei saa - ahve me nimelt olime otsima läinud, tuli hiljem välja. Asusime tagasiteele kui sõna otseses mõttes loetud sekundid peale meie kanuu ühest puust möödumist käis prantsatus ja mõtlesime esimese hooga, et tagumine paat on ümber käinud. Ümber käis aga hoopis üks pirakas iguaan, kes ei jaksanud enam puust kinni hoida! Kui see tüüp oleks mulle pähe sadanud, siis oleksin kindla peale teda esialgu maoks pidanud ja tõenäoliselt lihtsalt ära minestanud ehmatusest..

Veetsime ülejäänud ennelõuna hoopis toredamalt, meie toreda seltskonnaga kämpingu juures ujudes ja niisama vees hulpides. Kirjeldamatult kahju oli seejärel asjad kokku pakkida ja tagasiteele asuda. 

Teel tagasi linna nägin muide ühes peatuses oma suureks üllatuseks tõukoeri! Muidu on nende koerad sealkandis väga äbarikud ja mul oli neist pidevalt kohutavalt kahju. Paraku selgus aga, et ka nende hiiglaslike rotveilerite ja bokserite elu pole lihtsam - nad olid oma aedikutes kinni ja lastakse välja ainult ööseks eesmärgiga maja valvata. Seega on nad ka väga kurjaks õpetatud ja mul on isegi praegu seda kirjutades õudne sellele mõelda. Koertest ja üleüldse loomadest miskipärast sealkandis tõesti vähemalt silmnähtavalt ei hoolita, meie kohaliku pere kits nägi ka välja selline nagu ta elaks viimaseid päevi ja need vaesed koerad, kes maja ümber ringi tiirutasid kindlasti just liiga palju süüa ega hellust ei saa..

Manauses leidsime, et terve suure inetu linna keskele on suudetud jätta üks tõeliselt ilus Teatri väljak ooperiteatri ja koloniaalstiilis värviliste majakestega. Kahjuks ei saanud ma seda ilu kaua nautida, kuna kätte oli jõudnud minu vana hea tuttav kuumarabandus. Sõna otseses mõttes surin ülejäänud õhtu Kennedy juures kodus, õnneks olime saanud nii palju sõpradeks, et seda võimalust kasutada saime. Ees ootas öine lend Salvadori ning mu pea käis nii ringi, et liikusin lennujaamas peamiselt istudes ja maast kinni hoides ja süüa ei saanud peale seda veel mitu päeva, aga ma vist olen parandamatu optimist, kuna esimene mõte oli, et jumal tänatud, et see haigus just niimoodi end ajastas! Sellest, miks mul eriti kahju polnud Salvadoris enamus aega horisontaalis veeta, kirjutame juba peagi!

Amazoonas. Kolmas päev

Mimi kirjutab:

Kikerikiiiiii, kikerikiii.... "Mmmh kuradi kukk siia lisaks veel", mõtlen omaette kiiges lakke vahtides ja oodates, millal ometigi saab kell kuus ja me saame ärgata. Hoovis on kaks kukke oma rituaali alustanud ning ega see siis ju ei lõppe eales. Dzhungli hääled mind magades ei häirinud. Kuna see sumin on nii mitmekesine ja vali, moodustub lõpuks sellest kõrvadele lihtsalt üks harjumuspärane foon. Küll aga ei sobi sinna kohe mitte kaks röökivat näruse välimusega kukke.

Võrkkiiges magamine pole ilmselt just unistuste koht kui suures kuumuses päikesest vaevatud keha öösel hoopis külmaks higistavaks tombuks muutub. 

Kennedy tuleb meid äratama ning on näha, et ka tema pole just eriline "hommiku inimene". Ajame ennast kõik virilalt püsti ning liigume hääletult paati, et sõita umbes 40-minutilisele päikesetõusu vaatlusele. Pisut on taevas hallikirju, millest tärkav päike vaid läbi tahab piiluda, kuid siiski koos laulmist alustavate lindudega ja tuulevaikse kargema õhuga on pilt idülliline. Istume kõik lihtsalt vaikuses ja lasme metsahelidel kõrvadele pai teha...eales ei kuule me kuskil midagi sellist - kõik oleks justki tuttav, kuid samas nii võõras ja eriskummaline. Õpid oma kõrvu teritama ja päriselt kuulama ning kuulatama ja eristama kui lisandub sümfooniasse uus artist. Vesi on sile ja sillerdav ning päike maalib taeva hallid varjud õrnroosaks tuletades meile meelde oma kiirte tegelikke soojuskraade. 

Meie vasakult küljelt tuleb tohutult vali hirmu ja sõda kuulutav madal heli, mis meie idülli lõpetab ja pead pööritama paneb. Kennedy vaid naerab ja ütleb, et see on lõvi, millele ma vastan et jaa jahh...see peaks pigem ahv olema. Tõepoolest see on ahv, kes eesti keeles kannab nime möiraahv ehk "black howling monkey". Ta olevat umbes meetri pikkune ning nende isased teevad sellist häält märgistamaks oma territooriumi. Kennedy sõnul on antud hetkel kuuldud vali möire kolme kuni viie kilomeetri kaugusel, nii et võite vaid ise oletada kui vali see on, et meile juba nii kaugelt hirmutav tundus. Neid kuuleme lähipäevadel veel, aga näha kahjuks ei saa.

Saabume tagasi oma laagrisse ning sööme hommikust, millele järgneb väsinud ja magamata sellide pikk lõunane pikutamine kiikedes. 

Üheks mu lemmiktegevuseks on saanud siin 40-kraadises kuumuses kummiülikonna selga tõmbamine. Juhul kui kellelgi peaks kaaluga probleeme olema, siis siin saab see tervisliku lahenduse ning samal ajal saate loodust nautida ja trenni teha läbides kolme tunniseid liaanidevahelisi takistusribasid. Soovituseks veel, et õhukesed pikkade varukatega riided on mõistlik alla jätta, sest siis ei liibu vihmakeep vasta märga ihu ning riided imavad enamuse sisse. Ilma keebita samuti väga mõistlik pole minna, sest higine keha on nii sääskedele kui parmulaadsetele ainult maiuseks. Keep kaitseb erinevate kriimustuste eest ning kui ämblikud puudelt kaela sajavad saab Getter need mu pealt kerge vaevaga maha lüüa/raputada.

Aeg on minna järgmisele avastusretkele. Sõidame paadiga pisut ringi ja pargime ennast kaldasse. See kord õnnestub meil puude latvades veel kahte täiskasvanud laisklooma laisklemas näha. Paaritumise ajal teevad emased häält ning ootavad kui isased nendeni jõuavad...arvestades nende liikumiskiirust ei kujuta ette kaua see aega võib võtta, aga ilmselt annavad nad endast parima. Kui peaks juhtuma kokku kaks isast, pidavat nad emase pärast kaklema. Jällegi on mul tohutu huvi näha kahte nii aeglast tegelast kaklemas. Paaritumine tehtud, lahkub isane jäädavalt, samas emane võib paarituda nii mitmega kui parasjagu soovib või paaritumise ajal isaseid temani jõuab. Last kantakse kuni 10 kuud ning enamasti paaritutakse uuesti alles 16 kuu pärast. Laiskloomad on öise eluviisiga ning nende söömisele võib kuluda kuni 10 tundi. Enda eluviisiks nad väga palju kohti ja puid ei vaheta. Üks huvitav fakt veel, et kuna nad elavad teistpidi ehk selg alaspidi, siis on ka nende siseelundid teistpidi. Nad on tõeliselt fantastilised tegelased.

Järgnevalt näeme meie kaua oodatud päris papagoisid ehk makaosid. Just neid suuri ja värvilisi, kelle olemasolu looduses tundub väga müstiline. Kaks makaod istuvad kuivanud puu otsas valvates oma pesa. Nende hääled muutuvad meie lähenedes kõrvulukustavaks. Selline tunne on, et tükike karnevali on kolinud dzhunglisse. Nende punase ja sinise kirjud kirevad suled helgivad päikese käes vastu - see poleks nagu päris ,aga on ja jällegi saabub õndsustunne ja silmad muutuvad kilavaks - lihtsalt nii ilus on.

Liigume edasi veel igasugu puid ja põõsaid uurides ning erinevaid sipelgaid silmitsedes, milledest ühed on otsetõlkes "tulesipelgad". Võib öelda, et midagi sarnast meie raudsipelgaga, kuid nende hammustusvalu tugevust saame järgmisel päeval tunda. Pärast seda võin ilmselt Eestis ka sipelgapesas magada :D

Muude taimede ja puude seas näeme ka suuri kummipuid ja mitmeid nagu lihvituid, millest mõned on kõige suuremad puud, mida me kunagi näinud oleme. Siin ongi meie õnnelik dzungligrupp ühe hiiglasega:

Tagasi sõites näeme veel roosasid ja halle jõedelfiine enda ümber mänglevalt veest välja hüppamas ning külastame "naabritädi". Amazonase jõekallastel on majad paigutatud nagu meil hajakülas ehk siis mitte väga ligidale üksteisele. 

Majaks on samuti tokkidele püsti löödud neli puidust seina, mille ainsaks sisustuseks on võrkkiiged ja seina ääres suur lame telekas. Tuul puhub igast august läbi ning kõik, kes vähegi elus ja liiguvad on külla oodatud. See on tõesti absurdne kooslus vaatades ümbritsevat. Joome seal kohvi ning esitame oma giidile täpsustavaid küsimusi kohaliku eluolu kohta. 

Lähim abi on kiirpaadiga sõites 40 minuti kaugusel. Selleks on kohalik kliiniku moodi asutus, kus otseselt operatsioone ei tehta küll aga saadakse näiteks sünnituse vastuvõtmisega hakkama. Üldiselt sünnitatakse pigem kodus ning kutsutakse vanemad tädid ja vanaemad appi. Mõned kasutavad nüüd ka beebipille, kuid see pole standard. Vanematel härradel on keskmiselt 10-20 last. Igasugused ravimid leitakse üldiselt metsast ning niisama tablette ei sööda ja arstil ei käida. Sagedaseimad hädad on siin pea- ja kõhuvalud ning üldse kõhuprobleemid. Kui peaks juhtuma midagi tõsist, siis käib siin ikkagi ellujäämine loodusliku valiku teel ning loota saad vaid enda oskustele. Keskmine eluiga olevat aga looduslähedase ja stressivaba elustiili tõttu 80-90 ringis.

Vaadates kuidas neil on paigaldatud elektrijuhtmed, imestan, kas siin tulekahjusid pole. Tuleb välja, et mingi ime läbi käivad neil vesi, niiskus ja kummaliselt ühendatud juhtmed käsikäes ning ainukesed põlengud on looduslikud. 

Riigi poolt saadakse ka mingit toetust, kui juhuslikult ollakse ennast kuskile arvele võetud. Toetus pidavat olema peamiselt selleks perioodiks, mil küttida ja kalastada ei tohiks. Muidu kehtib siis suhteliselt "vahetamise" süsteem. Toitu kütitakse ise ja juurikaid, puuvilju saab tagaaiast. Enne elektrit ja külmkappe soolati ja kuivatati säilitamiseks üle jäänud liha. Jalutame ka natuke majaümbruses ringi ning tutvume erinevate söödavate viljadega. Sellist mõistet nagu aed siin siiski ei ole, vaid see on lihtsalt majatagune mets, kust endale vajalik korjatakse. Kõik puuviljad on nii nagu loodus on nad sinna istutanud. Kennedy näitab meile, kuidas nöörijupp ümber jalalabade pika oksteta palmipuu otsa ronitakse. Meie poisid üritavad seda järgi proovida, kuid olgem ausad, valgest mehest ikka ei saa mingit Tarzanit, kuid kahtlemata on lõbus nende pingutusi vaadata.

/Getteri vahemärkus: Seal maja taga metsas leidsin oma uue lemmikvilja cupuacu, mis maitseb täpselt nagu hapud kommid!/

Jõuame just lõunasöögiks tagasi, pärast mida algab uus sõit. Meie sõbrad jäävad ööseks metsa ja selleks läheme laagrit üles seadma. Meie aga otsustame, et viimase öö veedame voodis oma algupärases ööbimispaigas ning oleme moraalseks toeks oma kaaslastele vaid magamaminekuni. Just moraalseks toeks, sest on näha, et Jesperi ja Hilda vaimustus hakkab pimeduse saabudes vaibuma. Kuumus tõuseb ja hapnik väheneb, higi voolab ja ringi lendlevaid mutukaid pole enam näha. Saad vaid aimata heli järgi kas tegemist on suurema või väiksema ebameeldivusega. 

Mul pole absoluutselt kahju, et ma sinna kuumusesse 5-6 tunniks kiikuma ei jäänud. Kõik muud asjad tegime aga koos vapralt kaasa.  Kuumuse all mõtlen seda, et öösel hakkab maa õhkama ning seal toimub loomulik kompostimine ehk ilma tuuleta tõuseb temperatuur veelgi, hapnik väheneb ning kõrgustes olev tihe lehestik ei lase midagi liikuma. Sellist sauna koos pikkade riietega pole ma kunagi tundnud või üldse sellist tunnet, et kui pidevalt vett ei joo, hakkab pilt virvendama. Laager püsti pandud ja lõkkel toika otsas küpsetatud imemaitsev kana palmilehtede vahelt söödud, on aeg minna viimasele öisele matkale. Palmilehed olid muide katsudes sarnasest materjalist nagu meie vihmakeebid ja iga leht umbes kahemeetrine!

Pilkase pimeduse saabudes tundub nagu kogu maapind oleks ellu ärganud. See sõna otseses mõttes kubiseb kõikvõimalikest siblivatest põrnikatest, ämblikest ja muudest putukatest. Loomulikult lendavad igasugu mutukad ka meie ükssarvelampide valguse peale pea ümber kokku nii et mugavam on neid väljas hoida ja katseeksitusmeetodil mööda pimedat jõekallast liikuda.

Üritame pimedas kala püüda. Kala püüdmine käib nii, et kõigepealt tuleb jõe kaldal vees olevate kalade helkivad silmad valgusvihus ülesse leida ning siis hargi taolise oraga järsu liigutusega see kalast läbi lüüa. Tulemuseks on üks null meie giidide kasuks ehk siis pärast mitmekordseid katsetusi ei saanud kahvanäod midagi ja võivad õppimata metsas nälga surra. See tõesti tundus ülilihtne, kuna kalad lihtsalt seisid kohapeal ja ootasid, et me neile pihta saaks. Reaalsus oli muidugi teine.

Kalade silmad polnud ainukesed, mida me oma ükssarvelampidega tähele panime. Kükitades ja lastes kalda äärt mööda valgust, võis näha mitmeid punasid silmi ning küsimuse peale, et mis kalad need punaste silmadega on, saime vastuseks, et krokodillid (krokodillide silmad on valgusega kohtudes punased, mitte kollased nagu teistel loomadel). Nüüd ei tahtnud enam keegi väga seal kalda ääres tuiata. :D 

Iseenesest oli väga põnev otsida neid punasid silmi ja tõdeda, et meid ümbritsevadki igast suunast teadmata suurusega kaimanid. Kennedy püüab meile ka seni suurima kinni, milleks osutub meetrine poeg. Jällegi minu õnneminutid, sest saan teda oma käes hoida ja lähemalt vaadelda. Kuna ta pole agressiivne, siis ta ka ei rapsi ning jõudu pole vaja rakendada. Ilmselgelt poleks ma ka jõudnud teda ise kinni hoida, arvestades millist vaeva pidi nägema esimesel päeval poole väiksema tegelasega. 

Saabume vähemalt kilo kergemana laagrisse tagasi ning on aeg oma hapude nägudega sõbrad maha jätta, et meie kapten Fabio saaks daamid üksi rassides ja paadiga jännates vooditesse magama viia. Natuke oli ikka kahju ka, sest selgemasse vette saamiseks ja rägastikust paadiga pääsemiseks oleks siiski kahte meest vaja olnud ja me ju ei saanud tema portugalikeelsest jutust sõnagi aru, et aidata. Aga polnud hullu ning jõudsime õnnelikult koju.

See on selgeks saanud, et enne kiiruga majakesse astumist, tuleb alustada ukse vahelt ükssarvelambiga inspekteerimist tuvastamaks toa uued vallutajad. Tundub, et õhk on puhas ning võib siseneda. Milline rõõm võib olla külmast voolavast veest ja seebist. 

Jutustame voodil istudes oma päeva seiklustest, kui mainin Getterile, et huvitav, kes küll nii hilja veel paadiga saabub. Minu lause lõpus nägi Getter kui mitte maailma rekordit, siis kindlasti Eesti rekordit voodist õue saamisel kerge kiljatuse saatel. Mitte, et ta ise sinna väga pikemalt oleks jäänud. 
Seda mootorpaadi laadset heli tekitas üks põrnikas, kes moodustas lennates 10 cm diameetriga musta rämedat häält tegeva palli. Pealegi soovis ta ennast minu pähe parkida, kuid tundub, et minu hääle peale ehmatas ka saabuja ning pani tagurpidi käigu ja maandus voodi kohal oleval sääsevõrgul. Ta meenutas jõusaali poiste menüüd liigtarvitanud sitasitikat. Seal siis see propellerputukas istus... tema toas ja meie enda üle itsitades õues. Õnneks oli veel üks USA'st pärit metsahunt üleval ning oli nõus tulema ja külalise toast eemaldama, endal selline nägu peas, et on ikka naised/eided. 

Uni tuli ruttu.

Amazoonas. Teine päev

Getter kirjutab:

Kõigepealt on kirjeldamata meie kämping. Meie privaatne majake on puidust ja tüüpilise palmilokstest katusega, mõnusa väikese terrassiga ning just nii suurte aukudega seintes, et meile saavad külla tulla majade ümbruses massiliselt ringi sagivad sisalikud ja muud loomad. Esimeseks külaliseks on kohe esimesel päeval üks eksootilise välimusega väike konnake. Otsustan end mitte häirida lasta ja temaga koos dushi alla minna, aga nähes kuidas ta ühe äkilise hüppega ühest seinast teise liigub, jääb see plaan siiski poolikuks ja põgeneme hoopis ise Merlega konna poolt vallutatud majast. Meie mehised sõbrad olid juba valmis meid päästma tulema, aga siis selgus loomulikult, et meie naastes pole konnast enam kippu ega kõppu. Sellega seoses topime enne magamaminekut hoolikalt sääsevõrgu madratsi vahele, et end öistest külalistest säästa.

Sääskede osas pean muide ütlema, et neid pole sugugi nii palju kui arvata võiks. See tõenäoliselt oleneb ka hooajast, aga meie seal viibides on sääski keskmiselt vähem kui tavalisel Eesti suvel. Loomulikult oleks ilma sääsetõrjeta siiski väga ebamugav, kasutame seda nelja päevaga ära lausa kaks pudelit, aga kujutasime siiski ette midagi palju hullemat. 

Temperatuuri osas on otsese päikese käes selline tunne nagu viibiksid ahjus. Pimeduse saabudes või niiskesse metsa minnes eeldasime temperatuuri langemist, aga reaalsus on vastupidine. Kõige palavam on just hämaras vihmametsas, kus ka maa õhkab kuumust ning kuhu tuul jahutama ei pääse. Metsa minnes paneme putukate ja okste eest kaitseks selga vihmakeebid ja kummikud ja asume mööda metsa ringi tatsama. Tunne on selline nagu läbiks kasvuhoones takistusrada. 

Teise päeva hommik viibki meid meie esimesele metsarännakule, Kennedy ja Fabio matšeetedega ees teed rajamas ja meie eesti-rootsi gäng sabas. Meil on aina rohkem hea meel, et just nendega kokku sattusime. Meie rootslased ei ole ka oma tavapäraselt elustiililt seljakotirändurid ning seega leiab näiteks Merle endale Hilda näol liitlase putukate vastases sõjas ja mina Jesperis endasuguse madudefoobiku. Saame ka jagada mitmeid kõigi jaoks esmakordseid kogemusi nagu näiteks võrkkiikedes ööbimine. Samas ei löö keegi meist millelegi risti ette. Esimesel metsaskäigul kohtun mina esmakordselt elus enda peopesa suuruse tarantliga, kelle Kennedy urust välja ajab. Ma poleks kunagi arvanud, et nad mulle meeldida võiks! Peale seda tekkis mul kindel soov mõne kodustatud tarantliga lähemalt tutvuda. Nad on nii pehmed ja ilusad, ausalt! Loomadest näeme veel konni, kelle mürki kasutatakse juba ajalooliselt metsas mürginoolte valmistamiseks ja suuri musti sipelgaid, kelle mürk võib samuti tappa. Kennedy ütleb, et vihmametsas on kõik eluks vajalik olemas. Nii näitab ta meile näiteks puud, mis kogub oma sisemusse joogiks kõlbulikku vett ja tutvustab erinevaid ravimtaimi, mida kohalikud kasutavad. Maitseme otse puu otsast Brasiilia pähkleid ja näeme kui majesteetliku puu viljaks nad on. Saame teada millisest viljast valmistatakse palmiõli ja nuusutame kasvavat eukalüpti. Paljud puud vihmametsas kaitsevad end olles kaetud erinevate teravate ogadega ning kogu mets on täis erisuguseid liaane. Lõpuks näeme ka just selliseid tugevaid puitunuid, mille otsas Tarzan võis mööda metsa ringi kiikuda! Poisid proovivad järgi nii seda kui ühe kindla sipelgaliigiga sääskede vastu võitlemist. Selleks tuleb käsi nende puu peal asuva pesa peale panna ja oodata kuni tuhanded pisikesed sipelgad su käe peale sibavad. Seejärel tuleb nad käe peal laiali hõõruda ja sääsed ei pidavat enam seda kohta kimbutama. Meil oli sipelgatest liiga kahju, et seda eksperimenti kaasa teha. Küll aga maitsesime põnevusega ühe puu mõrkja koore leotist, mis pidi samamoodi mõjuma. Ma ei oska öelda kas sellest ka sääskede vastu abi oli, aga pähe hakkas see jook küll sama hästi kui pokaal veini tühja kõhu peale :)

Meie pakett pidi sisaldama kolme ööd privaatses majakeses, aga meie sõbrad olid võtnud paketi magamisega võrkkiikedes ja seda ühel ööl kämpingus, ühel kohaliku pere juures ja ühel dzunglis laagris olles. Meil oli valida kas nendega kaasa minna või teise grupiga liituda ja kuna me ei raatsinud neist enam sugugi lahkuda, otsustasime teisel ööl samuti võrkkiikedes ööbimist proovida. 

Esmalt sõitsime aga peale lõunasööki piraajasid püüdma. Ma olen kalastamiseks selgelt liiga püsimatu ning seega püüdsin pool aega hoopis veest väljas olevatelt puude latvadelt kohalikke hapukaid marju. Sõitsime nimelt edasistel päevadel paadiga peamiselt nendel aladel, mis jäävad kõige kuivemal ajal veetuks. Hetkel olid neljameetritest puudest meile näha vaid ladvad, mis moodustasid koos nende ümber kasvanud noore heina ja peegelsileda veega imeilusa koosluse. Hoolimata oma püsimatusest õnnestus mul püüda lausa kaks kihvalist kala! Merlel ja peaaegu kõigil teistel näkkas samuti nii et saime järgmisel päeval neid lõunaks süüa. Maitses minu meelest hästi nagu iga teine värske kala.

Kohalikud, kelle juures ööbisime, ei olnud aga sugugi vanaaegne hõimurahvas. Kaks aastat tagasi jõudis sellesse Amazonase piirkonda elekter ja sellega seoses ka igasugune kaasaegne tehnika. Meie pere magas tubadesse riputatud võrkkiikedes ja puhkas laudpõrandal istudes, aga see-eest oli neil kolm erinevat telekat! Nendest jooksid loomulikult vaheldumisi telenovelad ja jalgpall. Raske on ette kujutada kui suur vahe on nende eludel täna ja vaid kaks aastat tagasi.

Korralduslikus mõttes oli nende juures ööbimine aga üldiselt üsna sisutu, kuna veetsime kogu oma vaba aja nende maja kõrvale ehitatud kuuris, kuhu riputati ka meie kiiged ning saime rohkem teada teineteisest kui kohalikust perest, kellega kohtusime ainult põgusalt kokku sattudes. Ka söögilaud kaeti meile eraldi. Söök oli kodune ja maitsev - oma talu kanaliha ja -munad ning riis ja maniokk ehk brasiillaste põhitoidus, juurikas, mida ise suurtel põldudel kasvatatakse, kodus jahuks ja kummalisteks maisihelbelaadseteks krõbinateks aetakse ja linna turule müümas käiakse. Oma põllult olid pärit ka banaanid ja arbuus. 

Peale õhtusööki käisime veel korra paadiga väljas. Lisaks väikestele kaimanitele nägime õhtuti veel lugematuid jaanimardikaid, kes kaugusest vastu kiiskasid. Seekord kahjuks rohkem kedagi uut kohata ei õnnestunud, aga päeval olime juba erinevatel hetkedel näinud kuidas viis mitmemeetrist kaimanit kaldal pikutasid või sealt vette sulpsasid..

Seega oligi kätte jõudnud aeg oma kiikedesse pugeda. Olgu öeldud, et seda kordan ma ainult äärmisel vajadusel. Mina, kes ma magan üldiselt kõikvõimalikes tingimustes probleemideta, magasin kogu öö jooksul ehk paar tundi. Oskamatu kiigesmagajana polnud ma sääsevõrku vast piisavalt enda alla mässinud ja mõned tegelased ahistasid mind pideva pinina ja hammustustega, harjumatud looduse hääled hoidsid pidevas poolunes, külm ja soe vaheldusid ning kõige tipuks alustas kell neli öösel pere kukk sealsamas õue peal hüsteerilist "kukeleegut". Kella kuuene äratus päikesetõusu nägemiseks oli nendes tingimustes vägagi oodatud. 

Järgmistest põnevatest päevadest aga jälle järgmises postituses! Who knew, et blogi kirjutamine nii aeganõudev on?

Amazoonas. Esimene päev

Getter kirjutab:

Ma pole kunagi enne näinud, et päästevesti asemel peaks vajadusel hulpimiseks kaasa haarama oma istme nagu kõigis kohaliku lennufirma TAMi lennukites. Sellega seoses juurdlesime lennukis ka selle üle kui tihti seda üldse vaja peaks minema ja kas on üldse mingi tõenäosus, et me kusagil avamerel kümnemeetriste lainete keskel hädamaandudes sellega välja jõuame ja mis sellest üldse abi oleks? Selliste mõtetega saabusime keset ööd peale hirmutavalt logisevat lendu Amazoonase osariigi suurimasse linna Manausesse. Lennujaamas ootas meid üllatavalt soravalt inglise keelt rääkiv ja tore Luis, kelle ilusas autos oli erinevaid nuppe ja ekraane umbes nii palju nagu kosmoselaevas. Korralduslikult on nende äri küll vist suhteliselt vaba, kuna esmalt mainis Luis, et ta oli midagi kuulnud, et meil oleks vist majutust vaja. Selle majutuse olime me küll juba varasemalt mailides (mailid muide ei ole ühegi siinse hosteliga suheldes sisaldanud nende poolt ühtegi suurtähte ega kirjavahemärki) kokku leppinud, aga noh, mis siis ikka. Luis tegi sujuvalt mõned kõned ja maabusime tüüpilises backpackerite hostelis, kus jagasime dormi õnneks vaid ühe vana hipinaisega, kes magas juba enne meie saabumist ja jäi oma pessa ka siis kui meie hommikul kella kaheksaks end juba Gero Toursi kontori poole vedasime. Ka sealt ei lahkunud täpselt kell kaheksa loomulikult keegi, aga selliseid väikeseid ebatäiuslikkusi kompenseerib sajaprotsendiliselt nende personalivärbaja - kogu Gero tiim on fantastiliselt toredad, suure teadmistepagasi ja hea huumorimeelega inimesed ning valdavad täiesti vabalt inglise keelt, mis võimaldas meil ka sellest vahvast seltskonnast osa saada :)

Kui lõpuks autosse pakitud saime ja sadama poole teele asusime, valdas meid aga veel peamiselt kõhedus. Sõitsime pea pool tundi läbi favelade ja muidu inetute, räpaste ja lagunevate majade rägastiku ning kui ma poleks eelnevalt TripAdvisoris viitsadat positiivset arvustust näinud, siis oleksin kindla peale arvanud, et see on mingi fake agency ja meid lüüakse kohe järgmise nurga taga maha. Sadam oli samuti äärmiselt frustreeriv, tohutu räpane metallikolakas, kus kohalikud erinevat kala ja muud kraami müütasid. Kui üle selle veel paar sõjalennukit lendas, siis olime sunnitud konstateerima ilmselget fakti - see Manaus on üks täiesti perses koht. Üleüldise kõheduse kõrval muretsesime ka selle üle kellest saavad meie kaaslased järgmiseks neljaks päevaks. Luis oli öelnud, et tema teada peaks meie grupis olema peale meie veel kolm inimest. Kui nende kontorisse peale meid kolm teismelist poissi saabusid, siis olime juba üsna mures. Tundus aga, et nemad siiski meiega ei jää. Sadamas, niigi juba kergelt frustreerituna, tutvustasti meile kohe teisi turiste, kelle seas oli üks lõbus, end päikesekreemiga üle näo lubivalgeks võõbanud mees, kott õlut käe otsas ja koos kahe kaaslasega. Meie sabakesed olid selle seltskonna ja atmosfääri peale juba äärmiselt sorgus kui meid lõpuks ametlikult meie giidile Kennedy'le tutvustati ja selgus, et meie reisikaaslasteks saavad olema hoopis esimesest hetkest sümpaatsed Hilda, Jesper ja Rob Rootsist! Juhuu!

Sellest seltskonnast veidi rõõmsamas meeleolus, aga siiski kahtleval seisukohal, asusime sellest koledast sadamast laeva peale, mis viis terve kamba turiste üle jõe (mis on nii suur, et võiks arvata, et tegu on pigem merega) ning meie teele jäi vete kohtumine ehk mitme kilomeetri pikkune ala, kus satuvad kõrvuti voolama Amazoonas ja Rio Negro. Nende jõgede vete erineva konsistentsi, temperatuuri jm omaduste tõttu on nad täiesti erinevat värvi ning omavahel ei segune nii et näha on selgesti joonistuvat piiri keset vett, kus värv vahetub, ja ka käega katsudes on vete erinevust tunda. Alles mitu kilomeetrit hiljem neelab üks jõgi teise enda alla.

Peale laevasõitu jätkasime teekonda järgmisest pisikesest sadamast päevinäinud mikrobussiga. Peale mõningast korraliku asfaldi nautimist keerasime külavaheteele, kus meie mikrobuss ja selle kõrgetel kontsadel naisjuht näitasid oma tõelist võimu. Ma arvan, et Eestis ei julgekski mitte keegi sellisest mudast läbi sõita ning hakkama saaks sellega ehk ainult mõni võimas jeep. Muljetavaldavad off-roadi oskused juhtisid meid ühe kohaliku elamuni, mille hoovist jätkasime sõitu juba ainult oma pisikese seltskonnaga väikese mootorpaadiga meie majakeste poole podistades.

Kahjuks ei olnud meil seal arvutit kaasas ja ei saanud oma tegemisi ja mõtteid kohe kirja panna ning nüüd tagantjärele on kõigist neljast päevast juba nii palju emotsioone, uusi teadmisi ja mälestusi, et väga raske on meenutada milline oli esimene mulje Amazoonasest. Tõenäoliselt see midagi suurt ei olnudki, sest ilma laiemate teadmisteta sellest alast, sealsetest loomadest ja inimestest, looduse seaduspärasustest ja muust sellisest võikski arvata, et noh, meil on ka ju palju samasugust madalat ja tihedat metsa ja vett. Amazoonas, vähemalt sealkandis, ei näe välja nagu Avatari filmist, metsloomad ei vudi ise igale saabujale sülle ja kohalikud ei kanna seljas palmilehti. Kõige olulisem kõige ja kõigi jaoks on vesi. Vett mööda sõita või läbi metsa kõndida on ainsad võimalused liikumiseks, autosid ega mootorrattaid sealt ei leia. Liikumine on aga suuresti seotud aastaajaga - aasta lõikes muutub veetase kümnete meetrite võrra, jättes kõige kõrgemal ajal suured metsad vee alla ning kaotades madalaimal ajal kohalike jaoks võimaluse vett mööda liigelda, mistõttu lastele on selleks ajaks sätitud isegi koolivaheaeg, kuna tavapäraselt mootorpaadiga kiiresti ületatavad vahemaad on nüüd vaid kõndides läbitavad ja seetõttu utoopilised. See veetaseme vaheldumine sunnib kohanema nii loomi kui inimesi. Metsloomad kolivad pidevalt madalamast metsast kõrgemale ja tagasi ning inimesed on ehitanud oma majad kõrgetele postidele (mis on samas nii kiitsakad, et tundub uskumatu, et elamud nendel püsti püsivad) või kohandanud majad vajadusel hulpivateks ehk ehitanud need hiiglaslikele puutüvedele nagu parvedele - dzunglis leidub üks selleks sobiv massiivne puu, mis on samas nii kerge, et suudab terve elamu vee peale hulpima jätta. Kogu mets näeb välja üpris kaootiline. Sel ajal kui vesi on kõrge, tekib selle pinnale tavapärane veetaimestik, mis siis veetaseme langedes enne vee all olnud metsa peale langeb ja sinna kuivanud adru laadseks kuivab. Lisaks sellele on dzungel niigi täis kõikvõimalikke liaane ja oksarägastikku nii et ilma pidevalt matšeetega teed raiuvate Kennedy ja meie väga toreda ja väga noore kohaliku abilise ja paadikapteni Fabiota (jah, Fabio tundub olevat Brasiilias popp nimi) oleks seal ringi liikuda võimatu. Sellest pikemalt aga veidi hiljem.

Esimesel päeval me veel metsa ei jõudnud vaid läksime kohe peale asjade maha laadimist ja lõunatamist paadisõidule. Nagu ma juba enne mainisin, metsloomad kellelegi sülle ei jookse, vaid on looduse poolt kingiks saadud kamuflaaži abil edukalt peidus. Seetõttu sisaldasid meie neli päeva dzunglielu pea non-stop paadisõite ja metsamatkasid, mis olid kõik absoluutselt seda väärt kui lõpuks Amazoonase metsades kasvanud Kennedy ja Fabio teadmiste ja oskuste abil mõnda looma nägime. Esimese päeva paadisõidu suurimaks saavutuseks oli laiskloomade nägemine. Mul polnud ausalt öeldes aimugi, millised need loomad päriselt üldse välja näevad ja seega oli esimeste selliste puu ladvas lehtede vahel muust taustast eristamine päris keeruline. Lõpuks randusime aga üht sellist tegelast märgates (again, meie loomulikult ei märkaks seal üldse mitte midagi, kui Kennedy ja Fabio meile kõike sisuliselt puust ja punaseks ei teeks) ja Fabio tõi selle tüübi puuladvast alla. Täiesti kirjeldamatu tegelane! Ta on nii naljakas ja armas ja nii aeglane, et tekib tõesti küsimus, kuidas ta üldse oma eluga hakkama saab. Saime teda kõik kordamööda käes hoida ja väike tüüp ainult naeratas kaameratesse ja otsis absoluutses aegluubis liikudes lähimat oksalaadset asja, mille abil siiski meie meeldivast seltskonnast lahkuda. Vahepeal pidas ta Merlet üheks selliseks ja saime teada kui suur jõud on nendes aeglastes kämmaldes. Õnneks jäid tal ikka kõik luud terveks.

Lisaks laiskloomadele nägime jõe ääres puude peal väikest seltskonda täpselt härra Nilssoni moodi pisikesi ahve, kes olid nii väledad, et neid ei õnnestunud isegi pildistada rääkimata püüdma minekust ning korduvalt ujusid meie paadi läheduses hallid ja roosad jõedelfiinid.

Peale mitmetunnist paadisõitu ootas meid kämpingus õhtusöök, mis üllatas oma eestipärasusega - nii sel korral kui teistel päevadel maitses kartuli-porgandi-herne hautis täpselt nagu kodus ja ühel päeval pakuti isegi kartulisalatit!

Pimeduses läksime taas paadiga välja ja seekord kaimanijahile. Kaimanid on väga sarnased alligaatorite ja krokodillidega ning kasvavad keskmiselt 2-3 meetristeks, aga meie uued tuttavad olid sealkandis hiljuti näinud ka kuni 5-meetriseid. Hinnatakse neid teistest omasugustest agressiivsemateks. Mitmemeetrised sõbrakesed libisesid ka järgmistel päevadel meie nähes jõekallastelt vette, aga seda me sel hetkel muidugi ei teadnud oodata ja suundusime rõõmsalt ning igasuguse kartuseta hiiglasuure täiskuu poolt valgustatud sõidule. Päeval on kaimanid, nagu suurem enamus metsaelanikke, peidus, aga öösel elavad ja siis on neid lihtsam kätte saada. Kennedy oskab paljaste kätega püüda kuni pooleteistmeetriseid kaimaneid ja meile näitamiseks sai ta esmalt kätte kaks paaripäevast kaimanibeebit ja siis ka ühe tigeda umbes aastase kaimani, kes oli jõudnud juba peaaegu poolemeetriseks kasvada. Kaimanibeebid vist veel ei teadnud, et neist saavad peagi ohtlikud kiskjad ja olid käes päris rahumeelsed, aga tige tüüp muudkui pissis kõigi peale. Peale väikest vaatlust lasime nad vette tagasi ja sõitsime maagilises kuuvalguses oma majakesse puhkama.

Järgmiste päevade seiklustest kirjutame juba õige pea!

Iguazu linnupark

Getter kirjutab:

Veel enne kui hakkame kirjutama oma viimastest elamustest Amazoonases, tahtsin ära märkida, et lisaks jänes Habitole, suurele kilpkonnale, "arara" hõikuvale papagoile ja ninakarude kambale saime Iguazus tutvuda ka erinevate lindudega. Kohe Brasiilia poolele mineva rahvuspargi sissepääsu juures asub nimelt ka linnupark. Enamus linde on seal puurides nagu loomaaias ikka ning ei pakkunud meile seega suuremat huvi, aga pea kaks tundi veetsime nendes suurtes puurides, kuhu külastajad saavad sisse minna ja linde lähemalt näha. Mulle avaldasid suurimat muljet kirevad tuukanid ja papagoid. Kuidas saab olla, et üks looduse poolt loodud elusolend on niiiii värviline ja nii täiuslikult ilus? Tuukanid olid täpselt nagu multikast! Linnud on seal inimestega harjunud ja mitte küll nii kodustatud, et neid katsuda saaks, aga saime neid umbes meetri kauguselt vaadelda ja nende elutegevust jälgida. Imeline!

Lisaks lindudele ja muidugi kirjeldamatule Iguazu joale avaldasid mulle veel muljet hommikusöögiks söödud ülimagusad melon, papaia ja apelsinid ning meie võõrustaja Fabio puuviljaaed, kus leidus ohtralt nii banaani, mango, papaia, mandariini kui ka meile veel tundmatute viljade puid ja igasugu taimi, mida ta suure õhinaga tutvustas. Mitte väiksema õhinaga ei hõõrunud me oma käppasid seal leiduva loodusliku sääsetõrje ehk vängelt sidrunilõhnalise lõikeheinaga, mis jäi kriimudena mitmeks päevaks meenutama, et päris kõike ei tasu ka järele proovida. 

Fabio muide teadis ka küsida kas Estonia on see "Santa Claus land" või vähemalt asub selle lähedal :) 

Kes samuti plaanib sinnakanti minna ja murrab pead kas juga peaks külastama Brasiilia või Argentiina poolelt - meie jäime oma Brasiilia-poolse külastusega igatahes väga rahule ja ei usu, et teiselt poolelt midagi teistsugust oleks saanud kogeda. Kui aga on kindel tahtmine juga mõlema külje pealt näha, siis selleks tuleks kindlasti varuda kaks päeva. Ja kui ma saaksin uuesti sama reisi planeerida, siis jätaksin ühe lisapäeva selleks, et lihtsalt pikemalt Pousada del Flores aias hommikukohvi nautida, Fabioga lobiseda ja ehk ka üle piiri piiluda ja uurida miks kõigist ikka ilusatest ja puhtusest läikivatest autodest olid sealkandis kõige ilusamad autod alati Paraguay numbrimärkidega ja kuidas üleüldse kolm kõrvuti asuvat linna, üks Brasiilia, üks Argentiina ja üks Paraguay pinnal, teineteisest erinevad.

Iguazu juga ja isepäised ninakarud

Mimi kirjutab:

Meeletu saagimine ja maandunud me olemegi. Lennuki rataste välja tulek tundub lennukile tõeline piin. Sauna eesruumile sarnanev kuumus vajub kaela, kui astume lennukist välja järgmise linna pinnale, milleks on Foz do Iguazu. Siin elab kõigest 250 tuhat inimest.

Meile tuleb järgi üks vahva sell, kes omab siin hostelit tänaval, mille nimeks on Immigrantide tänav :)
Härra on 55 aastane palju reisinud ja näinud mees, kellel on veel toredam naine ja kaks põnni. Majutus on lihtne ning brasiillastele omaselt kirev ning rõõmus. Meid koheldakse kui oma tütreid ning hoolitsetakse maksimaalselt. Nende hoovis on meie rõõmuks suur papagoi, hall küülik ning ise sisserännanud kilpkonn.

Olles nüüd öö siin maganud asume teele maailmakuulsa joa juurde. Alustuseks ootame bussi ja tunneme rõõmu sellest, kuidas lõhnab koera laip, kui ta on mitu päeva bussipeatuse kõrval 40 kraadise kuumuse käes olesklenud.

Iguazu juga näeb Brasiilia poolt (seda on võimalik ka Argentiina poolelt vaatama minna) 1,5 km jalutuskäigu vältel joa äärel/serval ning kohati sildadel, mis viivad pea kahe ääre vahele kuristiku keskele.  Nendelt sildadelt on eriti hästi tunda vee jõudu ning kuna see on nii lähedal veele oleme sealt rajale tagasi tulles läbimärjad, aga samas õnnelikud, sest lihtsalt nii vägev on. Ma ei oska seda siin kirjeldada, kui ilus ja võimas võib midagi olla, sest ükskõik, mis fantastiliselt ülistava sõna ma ka välja ei mõtleks, ei suudaks see anda edasi minu emotsiooni inimesele, kes pole kunagi midagi sellist näinud. Ehk siis tõeline "wow" efekt, mis tekitab tunde, et kui peaks elus veel mõnda teist juga nägema, siis ilmselt jään suht näotult passima ja mõtlen, et oleks võinud ka kodus vannis oma dušši vaadata.

Turism on tunginud metsikusse loodusesse andmata võimalust loomade "häälele". Turistide vahel raja äärtes sibavad ringi erinevad sisalikud/iguaanid ning meie lemmikud ninakarud. Ninakarudest on ka ülal pilt. Neid jookseb igal pool ning kahjuks on turistid nad ära rikkunud ning annavad neile kas tühja plekkpurgi lakkumiseks või jätavad oma burgeri paberid vedelema ning need vaesekesed närivad seda kile omale sisse. Pidin kaks korda maailma päästjat mängima ning nende käest purgid ära võtma. Eks üldiselt püütakse ninakarude eest muidugi hoolitseda ning igalpool on söötmist keelavad sildid, kuid millal enne on mingi silt inimesele kohale jõudnud.

Istusin toolile kui üks neist ronis mu lauale, vaatas otsa ja ilmselt mõtles, et kui ma kohe talle midagi ei anna, siis tuleb ja võtab ise. Seda ta ka tegi ronides mu sülle ja toppides oma nina sügavale mu kõhukotti. Mul oli tükk tegemist, et teda enda küljest lahti saada. Me ei jõudnud Getteriga ära ahhetada kui nunnud nad ikka on ja rääkimata muidugi pildistamisest.

Looduses on ikka mõnus olla, isegi praegu kirjutades on mul vist heldinud pilk ees, kuid pole hullu, loodust saame veel ning juba ootabki meid ees Amazoonas ja linn nimega Manaus.

Mõned tähelepanekud:

Siinsed töötajad elavad oma seltsielu samas ruumis kus kliendid ja seda igalpool. Istutakse mitmekesi lauda ning jutustatakse, silmitsetakse telefoni või süüakse. Meil ei tuleks selline asi eales kõne alla, et näiteks lennujaamas keegi pärast mulle piruka müümist tuleb istub oma kokaga kõrval lauda "puhkama". Üldse on neil komme oma töö pausi ajal viibida nii öelda "avatud ruumis". Näiteks haigla ees võivad vabalt kari õdesid suitsetada, restorani töötajad restorani ees äärekivil istuda ja midagi närida või siis niisama "hängida" ja niimoodi nagu hundikarjas kõik igalpool naudivad elu.

Magusa ja fritüürist tulnud asjade söömine on siin sama loomulik nagu meil kilu musta leivaga. Kui meie ja üldiselt enamus Euroopat sööb hommikuks pigem soolast või siis "krõbinaid", siis nemad söövad kooke, keekse, rullbiskviiti, keedise palle, nutellamoodi võiet, pontsikuid, moosisaia ja no nii võikski seda loendit jätkata. Pluss ei söö nad mitte tagasihoidlikult ühte tükki vaid himustavad ikka mitut. Starbucks'is võetakse enamus joogid suure vahukoore torniga. Suhkur näeb siin välja selline nagu piimapulber...selline naljakas jahune.

Fritüür on siin üks imeline loom ning see on võimeline enda seest laskma läbi kõik, mis süüa kõlbab või siis kui enne ei kõlvanud siis nüüd juba kõlbab. Tohutus koguses on igal nurgal neid fritüüri ja maisijahu lembelisi asutusi.

WC paber ja muud salvrätikud, mis on mõeldud avalikuks kasutuseks, ei ole sugugi sellised, kuhu kõik lambukesed tahaksid peale joosta ja seal rõõmsalt uinuda. Need on sisuliselt imamisvõimetud poolplastikaadid, mis halvemal päeval võivad teile mingit laadi anaalse kahjustuse tekitada. Ärge arvake nüüd, et ma pole vene aja wc paberit näinud või ajalehega maal asju ajanud aga need vähemalt toimisid :D Pluss on nad üüber õhukesed meie neljakihiliste asemel ;)

Boarding time ;)

Sao Paulo viimane vaatus

Getter kirjutab:

Ma ei kujuta ette kuidas oleks siin olla kui ma ei räägiks prantsuse ja mingil määral hispaania keelt, mille baasil tekstist arusaadavamaid sõnu püüda ning kokku panna millest jutt. Kohata kedagi, kes räägib inglise keelt on tõeline haruldus! Kerge Kolumbia ja Mehhiko kooli tagajärjel saab ka Merle hispaania keelest palju aru ja eile õhtul suutsime kahepeale kõigist taksojuhi küsimustest meie elude, päritolu, meeste ja laste jne kohta aru saada ja mingis oma portugali-hispaania-inglise-eesti segukeeles ka vastused anda. Suur abi on ka sellest, et arvuti kaasa võtsin - tasuta ja kiire internet on üsna tavaline nii kohvikutes kui ka lennujaamades ning just äsja google translate'isime lennujaamas endale nii kohaliku taksofoni kaardi kui ajasime niisama toredate kohalikega juttu. Kohalikud on tõesti igal pool supertoredad ja abivalmid. 

Taksofonid on siin absoluutselt igal pool ja sellises koguses, et võiks arvata, et mobiiltelefone pole veel leiutatud. Samas aga on tänaval inimesed ninapidi oma nutikates telefonides kinni ja päris mitmel korral olen mõnda räpakama välimusega tüüpi kahtlustavalt piidelnud ja siis avastanud, et arvestades, et tal on peas kõrvaklapid ja käes nutitelefon, siis tõenäoliselt jätab mu väike kaamera ja 50 reaali "röövliraha" teda külmaks. Röövliraha on siis see mida veebist loetud hoiatuste põhjal igaks juhuks taskus hoiame - kui peaks keegi röövima tulema, siis ei tasu teda sellega pahandada, et meil midagi anda ei ole. 

Kolm päeva Sao Paulos ei tekitanud aga sugugi seda tunnet, et peaksin oma vara pärast nii hirmsasti kartma ja röövliraha kaasas kandma. Nagu Merlegi kirjutas, on hulkuvaid inimesi mõnevõrra, aga rikkamates rajoonides siiski väga vähe. Mitmete turismikaardile märgitud kohtade peale kesklinna kandis (rongijaama läheduses ja Jaapani linnaosas) on kohalikud küll kergelt nina kirtsutanud, aga ka seal ei ole neid ekstreemselt palju. Samuti tundub, et päevasel ajal nad pigem magavad või tegelevad mingite oma asjadega ja iga suvaline töömees on meid rohkem jõllitanud kui need kodutud kes tee peale jäänud on. Samuti, minnes tagasi nutitelefonide juurde, siis need on tõesti igaühel pidevalt käes ja keegi ei tundu end ohustatuna tundvalt. Pigem oleme me veidrikud telefonitud - selle abil oleksime saanud näiteks Afro Brazil muuseumis kohaliku api kaudu inglise keelset infot ning iga nurga peal on skännimiseks QR-kood, samuti on kõikvõimalikel turismiinfo punktidel oma apid. 

Lisaks sellele, et haruldane on mitte portugali keelt rääkida, on imelikult harva näha ka meiesuguseid põhjamaiseid inimesi. Turiste muidugi on, aga on nad siis siseturistid või lõuna-euroopast, 99% kõigist kohatud turistidest räägivad vabalt portugali keelt ja päris nii valgeid ja heledajuukselisi kui meie, oleme näinud oma kolm päeva kestnud linnamatka jooksul kokku ehk kahel korral. Arvestades, et me oleme kesklinna mööda ringi trampinud kokku vähemalt 30 kilomeetri jagu ja sugugi mitte inimtühje tänavaid mööda siis on see päris üllatav.

Eraldi tahtsin välja tuua ka kohaliku liikluse - isegi mina oma pooleli olevate lubadega ei kardaks siin rohkem sõita kui Eestis. Ma pole täheldanud, et keegi kesklinnas punase tule taga seisma ei jääks ka õhtusel ajal (ka selle eest oli meid hoiatatud, et meid punase tule taga autos tühjaks ei tõstetaks), teed on head, liikluskorraldus selge ning liikluskultuur tundub samuti hea - näiteks majade vahelt välja keeravad autod lasevad alati viisakalt üle ja teed antakse jalakäijatele isegi päris suvalistes kohtades. Autod on valdavalt uued, puhtusest läikivad, liiklusvool on pidevalt väga tihe ja uhkemad autod on üleni toonitud klaasidega. Lisaks autodele sõidavad ringi bussid ja metrood, milledest viimaste puhul peaks arvestama, et nende peatustest vaatamisväärsusteni on meil olnud keskmiselt 2 km kõndida ehk inimestele kes ei soovi oma jalgu sama tõsiselt traumeerida, oleks soovitatav kasutada ka taksode teenuseid. 

Milline on aga tüüpiline saopaulolane? Lihtsalt inimesi silmitsedes on väga raske öelda kas sellist tüüpi üldse eksisteerib. Nahavärve on absoluutselt igas toonis ja variatsioonis, samuti näojooni ja kehaehitusi (kuigi siiski pigem kurvikaid). Päris sinakasmusta nahaga ja põhjamaise välimusega inimesi pole tõesti peaaegu üldse näha, aga muidu on seltskond tänavatel tõeliselt kirev. Kõiki ühendab loomulikult muuhulgas temperament, mistõttu rahvarohkel tänaval pikemalt viibimine ületab minu meelest igasuguse normaalse mürataluvuse piiri. 

Kokkuvõtlikult külastasime Sao Paulos veel lisaks eelmistes postitustes mainitud kohtadele Ibirapouera parki, Oscar de la Freite shopping-streeti, Fe katedraali, Jaapani linnaosa ja Unique hotelli koos Skye katusebaariga. 

Ibirapouera park on minu vaieldamatu lemmik. See meenutab igati New Yorgi Central Parki, suurte tiikide ümber jalutavad kohalikud seal koeri, jooksevad ja sõidavad ratastega, olemas on hiigelsuur ala rulluisutajatele ja rulatajatele (mis on ka väga populaarne), välijõusaalid, tiikide kallastel jalutavad haned, mustad luiged ja muud linnud ning loodus on jätkuvalt imeline. Seal on palju rahvast ja ilmselgelt viisakas kontingent, kes ei pelga ka hämaruse saabudes sinna hästi valgustatud teedele jooksma minna ja oma nutika telefoniga iga nurga peal lobiseda. Sealsamas on ka varem mainitud umbkeelne Afro Brazil muuseum, kaasaegse kunsti muuseum, suur mänguväljak ja muud meelelahutust. Käisime seal mõlemal õhtul ja see on üks väheseid kohti Sao Paulos, kus oleksin hea meelega rohkemgi aega veetnud. 

Teine lemmik oli mul esimeses postituses kirjeldatud Vila Madalena ja kolmas Unique hotell katusebaariga. See hotell väärib tõepoolest oma nime. Kindlasti üks huvitavamaid ja ilusamaid hotelle, kus ma käinud olen, modernse disaini täielik õnnestumine (ma ei ole eriline klaaskarpide fänn nii et nii hästi tehtud uue aja maju tuleb minu meelest pigem harva ette). Lobby's on iga detail väga hästi läbi mõeldud ja teostatud, kasutatud on nii klaasi kui puitu, miksitud minimalistlikku stiili suursuguste toolidega, kasutatud väga häid, kohati originaalseid materjale ja kogu ruumi avarus on täpiks i peal. Soovitan kindlasti Sao Paulos seda vaatama ja kokteile nautima minna. Katusel asuvasse baari pääsu pidime küll lobby's tund aega ootama, aga samas on mugav, et nad ei lase sel liigselt ülerahvastuda ja sissepääs on kõigile tasuta. Riidesse panekul tasub arvestada, et naistel kleit/kontsad ja meestelgi pikad püksid ei ole kindlasti mitte liiast - see tundus olevat eelkõige kohalike ilusate inimeste hang out spot. Katuselt avaneb avatud terrassilt imeline vaade tuledes hiigel-linnale. Kokteilikaarti vaadates mõtlesin küll, et olles väga häid kokteile ennegi joonud, siis mis siin nii erilist ikka saab olla, aga minu kokteil oli tõeline wow! Kõik kokteilid on tehtud ainult värsketest komponentidest ja minu roheliste viinamarjade, värske sidrunheina, ingveri, viina ja kuiva vermuti segu oli ülihea! Merle kokteil samuti. Hind ei olnud ka high end baari kohta kõrge, 10€ kokteili kohta. Neid juues nautisime oma viimast õhtut Sao Paulos. 

Muu Sao Paulos viimasel päeval nähtust nii suurt emotsiooni ei tekitanud. Jaapani linnaosa oleks äge ehk pühapäevase turu ajal, aga meie käigul mitte midagi erilist (poleks ausalt öeldes arugi saanud, et see Jaapani linnaosa on kui seda kaardilt lugenud poleks). Oscar de la Freite tänav on kenade madalate majadega ja hea koht külastamiseks kui tahad shopata ja näiteks 100-150€ kingade eest on sinu jaoks okei. High end brände seal ei näinud, samas ka ebakvaliteetset kraami mitte, kõik on peamiselt kohalikud ja stiilsed butiigid. Fe katedraal oli lihtsalt võimsalt suur.

Muide, katedraalides on oluliselt rohkem palvetavaid inimesi kui neid, kes lihtsalt arhitektuuriga tutvuvad. See on meie ateistlikust kultuurist tulles vähemalt mulle veidi harjumatu.

Kaks mahakantud väikest varvast, hulkuvad inimesed ja tualetitud kohvikud

Mimi kirjutab:

Peakohal kumisevad jätkuvalt lennukid ja helikopterid läbisegi ning meie ees on kaks kurikuulsat caipirinhat. Mõnus õhtune soe tuul puhub mööda kipitavat nahka ning kõrvalheliks on läbisegi meeleolukalt seletavad kohalikud. Istume kohaliku soovitusel kõige kohalikumas baaris õues kõige kohalikumas tänavas, kuhu meid taxo hostelist 40 reaali (15€) eest tõi. Ei see ei ole mingi eriline urgas ja keegi ei jõllita meid matšeete tagataskus. Tavaline Brasiilia kohalik oma argiõhtut veetmas. Koht ise näeb välja nagu meie texmex ja muud sarnased pubid/baarid.

Ilmselt võib öelda üldistavalt lauset "ära oota oodatavat" kogu Brasiilia kohta. Seekordne näide meie kaks kokteili. Me kõik teame milline näeb välja caipirinha ehk madal klaas, purujääd täis, laim ja suhkur ja 4cl alkoholi. Ooojaa see kõik on ka meie kokteilis aga sootuks teises vahekorras. Klaas on kõrge, selle põhjas natuke valget magustajat, tellitud puuvilja mahl (minul 2 passioni sisu), paar jääkuubikut ja alkohol. Jõin seda kokteili 2,5 h ja tellisin juurde pudeli vett.
Maitseelamus missugune...pärast teist lonksu maitseb kohe eriti hästi, sest esimene suutis meeled juba tuimestada ning kui teil on seltskonnas keegi, kes ei joo, siis võib juhtuda, et kuulete hommikul tema käest ka, kuidas õhtu lõppes. Piirdusime ise ühe kokteili ja 2 pudeli veega, seega saime ikka omal jalal koju. Kokteil ise maksis 20 reaali (7,5€), mis iseenesest pole kõige odavam, samas arvestades et klaasi valati umbes 200ml alkoholi ja rohkem väga juua ei jõua siis polegi halb suhe.

Oleme maha trampinud järjekordsed kilomeetrid ilmselgelt ebasobivate jalanõudega (tennised/plätud) ning jõudnud järeldusele, et võib olla siiski on kindel põhjus, miks tehakse matkamiseks matkamise jalanõusid. Samas, kus me siis saame nendega linnas moodsalt ringi vurada...need on ju koledad :D

Hommikul sõitsime metrooga vaatama Luz rongijaama, mis näeb välja natuke nagu vanast vesterni filmist pärit hoone. Suur ja võimas nikerdatud pruuni värvi puidust taladega ning ilutsevate lühtritega. Perrooni ületavad rauast jalakäijate sillad, millest üle minnes jõuab umbes Balti jaama tagusele sarnanevale tänavale, kus koperdad otsa blondile ülbelt juukseid loopivale siresäärsele neiule, kellel on vara rohkem, kui pihku mahub. Jaama seinale toetuvad erinevate glamuursete asenditega neiud, kellel pole mingit vara ning tegelikkuses näevad välja nagu meie kunksmoor, kui ta oleks indiast pärit. Daamidele pakuvad seltsi erinevas vanuses meesterahvad, kelle riietus varieerub alastusest kuni paari "brändi märgiga" hilbuni, taamal vuravad ringi paljasjalgsed mehikesed kärudega, milles erinevad produktid. Silmitsesime seal vastastikku kohalikega paar minutit ning otsustasime jaama teist poolt ääristanud parki uudistama minna. Pargid on siin imelised ning minu jaoks ei riku isegi väikesed kunksmoorid seda idülli. Parkides jalutavad või sõidavad jalgrattal ringi politseid ja turvamehed. Päeval pole midagi karta, kuid hämaras ei kipuks sinna kindlasti.

/Getteri vahemärkus: Ilma julge Merleta ma poleks küll sinna parki sisse astunud ja püüdsin jalutada võimalikult samas rütmis ja suunas jalgrattal pargivahiga. Igal pingil istus keegi ja tundus, et nautis niisama loodust, aga kontingent oli märgatavalt lihtsam kui näiteks Ibirapouera pargis, millest järgmises postituses pikemalt kirjutan ja no kus ma siis tean kui vaene siin täpselt peaks olema, et röövimisega tegeleda :D Park ise oli looduse poolest aga nagu muinasjutust ja keegi meid ka ei tülitanud. Pigem tahtsime ise oma fotokatega tülitada ühte loodust nautivat transvestiiti, aga lõpuks siiski ei söandanud./

Metroo on toonud meid kesklinna ehk Centro'sse. Siin saab vaadatud üle põhilised "must do" turistikohad nagu Centro Cultural Banco do Brazil, mis on mitmekordne maja, erinevate maalinäitustega. Näitused ise pole suuremad asjad aga maja seest on väga kena ning võib kujutada ette, kuidas seal võiks suurte barokkajastu kleitidega rõdudel kihisevat juua.
Sao Bento kirik, mis on tõeliselt võimas vaatepilt nii oma oreli, kirevate vitraazide kui seina ja lae maalingutega. Terve kirik on ebatüüpiliselt tumedas toonis, mis annab samas salapära ning tekitab aukartust.
Martinelli maja, kus saab minna täitsa tasuta viimase korruse rõdule ning pildistada ja imetleda Sao Paulot 360 kraadiga.
Nende huvi graffiti vastu on tõeliselt imeline, sest isegi kui sul puudub igasugune anne midagi oma käega teha, saad sa ennast tõestada kõrghoone akendest välja rippudes akna põskedele tehes musta spreiga tähti/kriipse/täppe või jumal teab mida ning oleneb kaugele käsi ulatub.

/Getteri vahemärkus: Minu meelest ei ole kellelgi nii pikki käsi nagu oleks vaja nende kritselduste tegemiseks tornmaja viimaste korruste seintele./

Kui Eestis pole sisuliselt võimalik avada ühtegi kohvikut ilma tualetita, siis siin pole see mingi probleem. Sellist luksust saab kasutada mõnes üksikus ja pigem ametlikus hoones nagu näiteks muuseumis. Õnneks imab kuumuses keha joodud vedelikku nagu svamm ning sama kiiresti ka aurustub, seega väga pole vaja keha kergendamise pärast muretseda.

Suuremat turistilõksu nagu kohalik turg, Mercado Municipal de Sao Paulo, annab leida, aga samas nagu öeldakse loll pea on ihu nuhtlus ehk siis tuleb kahel valgel kõndival rahakotil see omal nahal järgi proovida. Turg igas raamatus muidugi "peab nägema" veerus ning eelmist lauset ei maini keegi.
Roheliste kuplitega kirikut meenutav majesteetlik maja, mille sees asub usinaid "inimröövlitest" sipelgaid täis pesa, kes igaüks vehib häälekalt oma leti ees. Maitsta saab kõiki puuvilju, mida pole eales näinud ning ka neid, mille maitset enda teada tead aga pole arvestanud, et siinne maitse on mesimagus ja suus sulav.
Kaks entusiasti kogusid kamaluga erinevaid karvaseid ja sarvilisi puuvilju kokku ning alustasid maksmist (selle turul tingimiskommet pole). Nähes hindu pidid meie silmad peast välja kukkuma ning saba vajus longu...kas me oleme ikka turul või olen ma magamatusest joovastuses ja ikka Kopenhaageni lennujaamas. Uurisime teistel samuti kilo ja tüki hindu ning siiski polnud me mingis joovastuses, vaid saime süüa maailma kõige parema raha maitsega puuvilju.
Tuleb välja, et see vahva turgi on puhtalt turisti turg ja kohalik sealt midagi ei osta. Võrdluseks hinnad, kui poes maksab draakonvili 4-5 reaali tükk, siis seal jube odaval turul maksis keskmiselt tükk 25 reaali. No tõesti ei võtnud mu pea, et peaks meie hosteli kõrval asuvasse luksus kaubamajja puuvilju minema ostma :D

Sanitaarses mõttes oleme eiranud kõiki reegleid. Mahlakokteilid on kõik jääga, puuvilju sõime otse muride kätevahelt ja ise järasime neid samu vilju käsi pesemata kesklinna tänaval puu all äärekivil istudes. Endal suu kõrvuni naermisest, millised me välja nägime ja kuidas kleepuv mahl mööda käsi ja nägu laiali voolas...tõelised glamuuridaamid.

/Getteri vahemärkus: Draakonivili on seest fuksiaroosa! Nii roosa, et peaaegu kiirgab vastu, ebareaalne!/

Minu lemmikuid hulkuvaid inimesi on siin linnapildis isegi üllatavalt vähe. Üldiselt on nad horisontaalis, paljasjalgsed ja hääletud. Tundub, et neil on kas väga hea uni, kõva annus mõnda suitsetavat droogi või on öine eluviis neil lihtsalt võhma välja võtnud.

Igas ilupoes on vähemalt üks tüdrukuna sündida tahtnud noormees. Nad on üsna sihvakad, galantsed, pikemate juustega ja täis grimmiga. Ilmselt on kogu Brasiilia pigem tolerantne kui vastupidi. Ka söögikohtades võib kohata erinevaid karaktereid, kes tagumikunõksuga liiguvad ning sädelevate kõrvarõngastega oma kuulmiselundid on ehtinud, olles ise samas ilma meigita ning esinedes nagu "mees" antud hetkel.

/Getteri vahemärkus: Oleme näinud kahe päeva jooksul ka kahte nurga taga teineteise lähedust nautivat noorte poiste paari, mis on ka minu meelest pigem palju kui vähe../

Naised on siin pigem pikemat kasvu kui näiteks Kolumbias, kus keskmine naine oli lühike ja jässakas.  Daamide tagumised põsed ei tohiks kellegile üllatuseks olla, et need varieeruvad prinkidest melonitest (jalad nende põskede all on väga saledad) kuni väga lustlike suurusteni, mis ilmselt lennukis maksavad oma kahe inimese pileti eest.

Enne mälupildi kustutamise mittetahtlikku katset jõudsime veel käia ära Afro Brazil muuseumis, mis osutus küll väga toredaks, aga oli ainult portugalikeelne. Kas pole huvitav, et muuseum, kus enamus inimesi pole kohaliku keele valdajad, ei suuda ühtegi informatiivset silti tõlkida mitte ühtegi teise keelde. Eriti huumor on nende koduleht, kus inglisekeelses versioonis on avamisaegade kohta kirjas üks info ja kohalikus verisoonis teine - samas aga miks mitte ;)

Esimene päev Sao Paulos ehk kuidas esmamulje osutus valeks

Getter kirjutab:

Kõigepealt sissejuhatuseks - meie eelmisest, poolikuks jäänud Kolumbia reisi blogist on möödunud veidi üle kolme aasta. Selle aja jooksul oleme külastanud igasuguseid ägedaid kohti maailmas, aga kas oleme ringi rännanud eraldi või siis oma turvatsooni jäävates riikides nii et neist trippidest pole me siin kirjutanud. Nüüd oleme aga alustanud koos Brasiilia ringreisi ning kuna oleme ise äärmiselt põnevil, siis otsustasime siinseid elamusi ka kirja panna. Loodetavasti oleme seekord edukamad kui eelmisel korral ja suudame end motiveerida sama põhjalikult muljetama ka reisi teisel poolel :)

Hetkel on esimene päev Sao Paulos möödas, kell on kümme õhtul ja ainus, mis minu kehast veel liikumisvõimeline on, ongi sõrmed kirjutamiseks. Nimelt õnnestus meil märkamatult linna peal maha trampida umbes 11 kilomeetrit ja see ei meeldi sugugi meie vaestele valutavatele tagakäppadele. Kuna sellele eelnes täpselt 24 tundi lendamist ja lennujaamasid ja sisuliselt mitte magamist, siis on ka ülejäänud keha kõige õnnelikum liikumatuna, aga otsustasin siiski enne talle puhkuse andmist esimesed muljed kirja panna.

Hommikul saabusime Sao Paulosse kell kuus, aga oma toredasse hostelisse alles üheksaks, kuna esiteks oli minu järjekordne naljakas formaadis luggage (ma ei tea miks ma leian igaks reisiks uue ebamugavalt kaasas veetava kohvri ja miks ma kunagi selle ebapraktilisusest enne ei või aru saada kui kohale jõudes) tavapagasist diskvalifitseeritud ja pidime seda eraldi taga ajama ja teiseks on see linn lihtsalt nii suur, et ainuüksi taksosõit linnapiirist keskusesse võttis ligi tunni. Hostel Bella Paulista on väga armas ja mugav ning soovitan seda soojalt kõigile, kes siiakanti satuvad. Võibolla ainult mitte väga konservatiivsetele reisijatele, kuna tore receptioni-poiss küll tassis hing paelaga kaelas mu kohvri treppidest üles ning tundus täitsa rõõmsameelne ja püüdlik, aga temaga on keelebarjääri tõttu üpris raske suhelda ja kohvi kõrvale tõi ta meile meeleheaks koogitüki taldrikul, kust oli ilmselgelt teine tükk äsja ära söödud. Arvestades tema vormikat figuuri, siis võib juhtuda, et ta tõesti tahtis meile heameelt valmistada, aga lihtsalt ei suutnud end teel köögist meieni tagasi hoida. Vähemalt õnnestus tal meile sellega palju nalja pakkuda :)

Linna uurima sättides olime aga üsna mures. Kas tõesti ei tasu käekotti üldse kaasa võtta? Kas fotokat ikka on turvaline kasutada? Ega me liiga silmatorkavalt riides pole? Kas ma julgen üldse  päikeseprillid ette panna või tõmmatakse need ka eest? Pakkisime siiski kaamerad ja veidi sularaha kõhukottidesse ja asusime teele. Meie hostel on kohe suure Avenida Paulista kõrval ning kuna see on siinsete turismiatraktsioonide topis, otsustasime alustuseks sinna minna. Kaamerat me siiski esimese kilomeetri jooksul kasutada ei julgenud ja piidlesime kahtlustavalt iga vastutulijat. Sellele andis indu juurde see, et tänaval oli pidevalt palju rahvast, aga rohkem ei ühtki heledanahalist blondi ning seda laia avenüüd ääristavad ainult kõrghooned, mis oma massiivsuse ja kõledate toonidega mõjusid üsna masendavalt ja meenutasid mulle eelkõige Nõukogude Liidu aegset arhitektuuri. Mõtlesin juba oma peas, et mida me küll sellises linnas kolm päeva teeme.. Näljastena ei leidnud me ka muid söögikohti kui kohalikud kiirtoidukad. Lõpetasime esimese paarikilomeetrise marssimise seda ülipikka tänavat mööda ühes kaubanduskeskuses, kust avastasime lõpuks midagi tõesti toredat - väga mõnusa buffet-resto. Kohalikel oli lõunaaeg kätte jõudnud nii et seal oli ka suurepärane võimalus people watching'ut teha. Seal ei tundunud igatahes keegi oma kalliste asjade pärast kartvat, Louboutini kingad, Michael Korsi kotid ja silmatorkavad ehted olid täiesti tavalised. Toit oli väga maitsev ja laias valikus ning saime lõpuks ometi peale lennukitoitude jada hästi süüa. Täis kõhuga järele mõeldes leidsimegi, et ei ole seal tegelikult midagi nii väga karta, suurem osa inimestest tänaval olid kohalike kontorite töötajad, sekka mõned oma käsitööd müütavad hipid ja mõni üksik hullumeelne kodutu, kellesuguseid näiteks Los Angeleses kohtab iga nurga peal. Küll aga ei soovitaks ma ühelegi turistile oma väärtuslikku aega sellele inetule tänavale kulutama minna.

Meiegi otsustasime veidi vähem hirmunutena sealt edasi liikuda ja võtsime suuna lähimasse metroojaama. Metrood on väga puhtad ja ilusad ja inimesed seal täiesti tavalised. Pilet maksab 1.2€ ning metrooga saab üsna igale poole väga kiirelt ja mugavalt. Soovitan! Meie esimene metroosõit viis meid Batmani Alley't otsima. Igasuguseid graffiteid on siin linnapildis väga palju ja suur osa neist on üliandekad. Üks tänav, kus kõik seinad on kunstnike piltidega täidetud, ongi Batman Alley. Kuna hostelist saadud kaart ei sisaldanud eriti tänavate nimesid, hakkasime sealkandis otsima kohalikke inglise keelt kõnelevaid inimesi. Olgu öeldud, et see tundub siin üpris keeruline ülesanne. Sattusime aga üsna ruttu ühe toreda naise peale, kes andis meile suuna kätte ja jagas veel soovitusi ning hoiatas ka kodutute narkomaanide eest, keda pidavat sealkandis ikka nägema ja uuris ega meil palju raha kaasas pole. Tema lahkudes inimtühja tänavat mööda enamvähem tundmatusse kõndides (olime kätte saanud ainult umbkaudse suuna) mõtlesime endamisi, et äkki ikka ei riskiks ja läheks tagasi.. aga õnneks ei öelnud kumbki meist seda välja! Veel ühe supertoreda kohaliku naise juhendamisel sattusime Vila Madalenasse, mis muutis juba tekkinud kehvakest arvamust Sao Paulost sajaprotsendiliselt. Esiteks, kui kahju, et me ei oska kohalikku keelt, kuna inimesed on nii abivalmid ja suhtlusaldis, aga paraku oskavad vaid portugali keelt.. Ja teiseks, kõndides seal mööda Harmonia tänavat Batman Alleysse leidsime oma Sao Paulo. Ilusad kortermajad väikeste hästi hoolitsetud aedadega, imearmsad ja stiilsed kohvikud ning kohalikud butiigid, lopsakas loodus tänavate ääres ja ühes aias nägime isegi viite kilpkonna, kes hoolsalt muru hävitamisega tegelesid! Batman Alley oli samuti väga äge ja külastamist väärt. Vastupidiselt hoiatustele ei kohanud me sealkandis ühtegi röövlit, küll aga mitmeid kohalikke keskmisest jõukamaid inimesi oma igapäevatoimetusi tegemas. Lisaks on kogu ümbruskond täis igasugu ägedaid disainidetaile ning superandekaid graffiteid!

Sealt edasi sujus kogu päev veelgi paremini. Väljas oli terve päeva +29, saime oma fotokaid kasutada ja  mööda tänavaid ühest sihtpunktist teise marssides leidsime veel palju toredat. Muidugi on siin linnas siiski ka utoopiliselt palju masendava välimusega kortermaju/pilvelõhkujaid ning igal ajal üksi tänavale jäädes ja tõenäoliselt ka pimedas väljas jalutades eksisteeriv oht, aga vähemalt täna õnnestus meil seda vältida ning nautida toredate, rõõmsameelsete kohalike seltskonda ja aina uusi elamusi. Sellele aitas kaasa ka see tore uudis, et pimedaks läheb siin alles kell kaheksa õhtul! Meie päeva muudest elamustest kirjutan aga pikemalt homme, muidu mu tagakäppadele ei jää taastumiseks piisavalt uneaega :)

Turvalisuse ja praktiliste nõuannete teemal lisan veel, et lennujaamas seisab ainult ametlik, väga korralik taksofirma ning summa tuleb sealsele administraatorile ette tasuda, samuti trükib ta taksojuhile välja paberi, kus on kirjas kokku lepitud aadress. See väldib kindlasti igasuguseid arusaamatusi.

Muidugi oleme ikka ettevaatlikud ja hoiame pidevalt silmad lahti, aga olen väga õnnelik, et lisaks võimalikele meid varitsevatele kohalikele narkomaanidele ja hulludele elab siin linnas ka väga palju edukamaid ja toredamaid inimesi ning mul on ülihea meel, et meil on veel kaks päeva aega nende elukorralduse, kultuuri ja hang out spot'idega tutvuda!