Praktilist infot Rio de Janeirost ehk mida ma oleksin tahtnud enne sinna jõudmist teada

Getter kirjutab:

Kus ööbida?

Kindlasti Ipanemal või Copacabanal. Rand on siis jalutuskäigu kaugusel, erinevaid söögi- ja peokohti ning shopinguvõimalusi on jalaga segada ning enamus turistidele mõeldud atraktsioone on kas sealkandis või väljuvad tuurid sealt. Teise peamise ööbimiskohana välja toodud Lapa/Santa Teresa on küll väärt ühepäevast külastamist, aga pikemalt pole seal midagi näha ega teha.

Kus süüa?

Igas linnaosas on iga nurga peal mahlabaarid, kust saab kolme euro eest pooleliitrise värske mahla ja laia valikut saiakesi-võileibu-burgereid. Ma hakkan oma igapäevaseid passionimahla ja acai'd väga igatsema! Suuremaks söömiseks tasub üles otsida Belmonte nimeline toidukoht, mida on ka igas linnaosas vähemalt üks. See on lihtne koht, kuhu võib suududa sisuliselt ka bikiinides ja toidud olid alati super. Kenamatest restoranidest on kõige suurem valik Ipanemal. Käisime Zaza Bistro Tropical ja Bazzar nimelistes kohtades ja nii teenindus kui toit olid fantast. Legendaarsetest kohtadest tasub muidugi läbi astuda Garota de Ipanema'st, kust on pärit ilmselt igaühele tuttav laul Girl from Ipanema. Seal pidavat hea liha olema, ise ei jõudnud proovida. Enamus toitusid on menüüdes automaatselt vähemalt kahele mõeldud ehk portsjonid on hiiglaslikud.

Kus juua?

Kui Sulle meeldib rannariietes minna paarile odavale dringile ja muidu laid back atmosfäär, siis neid kohti on Lapas, Copacabanal ja Ipanemal iga nurga peal ning Copacabanal näiteks ka pikki ilusat rannaäärt palju. Ohtlik ei tundunud seal ka öösel sugugi mitte. Kõige odavamates tänavakioskites maksab caipirinha 1.5€ ja maitseb sama hästi või pareminigi kui mõnes kallimas baaris.

High end baare ei ole nii lihtne leida. Peale põhjalikku taustauuringut naudime õhtut Fasano hotelli baaris Londra ning teiseks populaarseimaks high end baariks peaks olema Copacabana Palace'i baar. Nende külastamiseks dress to impress ja arvesta, et kokteili hinnad on samuti high end ehk umbes 12€. Sky bar'idest soovitatakse meile Pestana hotelli katuseterrassi, aga sinna me ise kahjuks ei jõua. Ilusa merevaatega baare on Copacabanal veel mitmetes hotellides, aga tundub, et neis üldiselt päris peoks ei lähe.

Kus shopata?

Who knew, et Oskar Metsavaht'i bränd Osklen on Brasiilias nii populaarne ja nii äge? Mu uus lemmik! Lisaks nende butiikidele leiab Ipanemalt veel palju teisi, aga me ise ei jõudnud teistes väga põhjalikult ringi vaadata, Osklen võitis meie südamed ja kogu shopinguaja. Lisaks on sealkandis (ja ka mujal linnaosades) mitmed suured kaubanduskeskused, kust peaks leidma poode üsna igale maitsele ja hinnaklassile.

Külastatud turismiatraktsioonid

+ 

Suhkrumägi - täiuslik päikeseloojanguks, minu parim turistielamus Rios

Arpoador Ipanema ja Copacabana vahel - teine suurepärane koht päikeseloojangu nautimiseks

Ipanema ja Copacabana rannad - meile meeldis Ipanema rohkem, kuid väga suurt vahet ei ole. Meie sealoleku ajal olid lained rannas kahe kuni nelja meetri kõrgused, mis kohalikke tundus ainult rõõmustavat, aga meie vette minna ei julgenud. Rannatoolid on tasuta ja juua-süüa võib väga mugavalt ringi käivate "tšebureki-meeste" käest osta.

Selaroni trepp - selle ja kesklinna ilusate majade, nagu Theatro Municipal, nägemiseks tasuks üks päevane tripp Lapasse ette võtta küll. Metroo sõidab sinna randadest keskmiselt 15 minutit. Trepi all valmistatakse käsitööna võtmetest meeneid, meie meelest üliäge idee ja teostus ja väga toredad kolumblastest tegijad!

Kui teil vähegi aega on, võtke paar päeva ja sõitke Iguazu juga vaatama. See on seda absoluutselt väärt. 

-

Kristuse kuju - iseenesest läheks kah, aga ainult hommikul esimese transpordiga kui see meeletu turistimass pole ehk veel kohale jõudnud. Me käisime lõunasel ajal ja võimatu oli selles massis isegi liikuda, rääkimata selle kogemuse nautimisest.

Santa Teresa - väike linnaosa täis paduhipisid ja wannabe paduhipisid. Ei jätnud erilist muljet ega ei tundunud sama ohutu kui mujal.

Transport linnas:

Bussiliine on palju ja busse piisavalt tihedalt, et nendega mugavalt ringi liikuda. Õhtusel ajal ei tundunud see ka ohtlik, ehk ainult päris öösel. Metroo viib Ipanemalt Copacabanale ja sealt Lapasse, aga väiksemaid otsi on mugavam teha bussidega, kuna nendel on oluliselt sagedamini peatusi. Metroo aga jälle liigub oluliselt kiiremini nii et pikemateks sõitudeks on jälle see parem. Pilet maksab ühtviisi veidi üle euro. Taksot on lihtsam tänavalt püüda kui tellida ja lühemad otsad ei lähe kalliks. Isegi kui sõitsime Ipanemalt Lapasse ehk sisuliselt läbi terve linna, siis läks takso meile ilma ummikuteta ajal maksma 15€. 

Toidust ja keelebarjäärist Salvadoris

Mimi kirjutab:

Toitudega on asjad siiani läinud pigem kehvasti, sest keegi pole suutnud meid manioki (juur millest valmistatakse jahu) usku keerata. Siiani pole üheski linnas midagi ülistamisväärset saanud. Võrreldes näiteks Mehhikoga, kus tänavatoit on äärmiselt mitmekesine ja maitsev, on siin kõik vastupidi. Kindlasti on inimesi, kellele tohutult selline raskekaalulisusele pöörav mekk maitseb, aga me oleme ilmselt liiga liha- ja salatimaiad. Salat või rohelise lisamine praele on neile täiesti mõistetamatu. Märksõnaks on jätkuvalt fritüür ja õli :D

Meil on ka kaks korda vedanud. Näiteks käisime ühes rannas ning selle kohvikus, oh üllatust, oli võimalus tellida isegi “salatit”. Salati tellimine käis dialoogis minu ja teenindaja vahel, kes inglise keelt pisut purssis, ning seisnes selles, et ma nimetasin erinevaid komponente, mis neil võiks köögis olla ning mille võiks lisada meie salatitesse. Olgu öeldud, et siin käib üldiselt mõiste “salat” alla viilutatud tomat ja sibul ritta laotult. Vaene teenindaja pidi minu nimekirja meelde jätma ning selle kööki edastama. Jääb vaid ette kujutada, millise näoga vaatasid kokatädid sellist tellimust. Meie tellimus oli ilmselgelt tervele personalile üle mõistuse, sest valmis saanud taldrikud laoti enne toomist saali keskele lauale ning asuti usinalt pildistama ja häälekalt nähtu üle arutlema.

Teine kord vedas juhuslikult vanalinnast väga kauni värviliste ajaloolise ornamentikaga majadega ääristatud tänava leidmisel. Seal oli algselt juba salatis riivitud porgand ja peet ning lisaks tomat, sibul, oliivid ja roheline. Kõik ilusti ritta laotud koos kalkunilihaga. Pärast soola, pipra, laimi ja oliiviõli lisamist sai sellest parim salat ja söök, mida siiani on õnnestunud saada. Brasiilias ei ole üldiselt võimalik saada täiesti tavalist musta pipart või üldse lauale soola ja pipratopsi nagu harjunud oleme. Rohelisele saab vaid ise “dressingu” teha ning selleks pakutakse tavaliselt mingit isetehtud vürtsisegu või vürtsikat vinegretti ja õli.

Rääkides veel asjade ajamisest, toidu tellimisest, nõu küsimisest ning keelebarjäärist, siis tähendab see kokku igapäevaelus pidevat “Aliase” ja pantomiimi mängimist ning ei ole harvad juhtumised, kus üks osapool rõõmsalt jaatavalt pead noogutab, nagu saaks kõigest aru ning tulemuseks osutub midagi kardinaalselt teist. Näiteks tahtsime ühel õhtul tellida hostelis endale puuviljasalatit. Getter tellis ka soolast, milleks oli täidetud pannkook kanaga. Pärast pikka seletust ja külanarrina Aliase mängimist leti taga, tellisime endile mõlemad puuviljasalati ilma karamelli kreemita. Tulemuseks oli aga korraga toodud pannkook kanaga, pannkook jäätise ja puuviljadega ning veel üks kord pannkook jäätise ja puuviljadega ….no mis meil muud üle jäi kui hüsteeriliselt üle toa naerda ja oma puuvilju pannkoogi seest nokkida.

Veel võin tuua näite, kus ma lennujaamas jälle salatit tellides meeleheitlikult sõna “tomatos, tomitos, tomeitos, tamatos” jne pöörasin ja käänasin ja enda meelest lõpuks vajalikule vägagi sarnaselt hääldasin, siis sain ma vastu segaduses ilme ning “palmitos” oma salatisse ehk palmisüdamiku. Lõpuks ütles minu selja taga olev mees teenindajale sama sõna, minu meelest “tomatos”, ja siis oli teenindaja, et aaa jaaa miks ma kohe ei öelnud... no tõesti ;) Tuleb tõdeda, et selline asi nagu sõnade aimamine tuleb meil minu meelest väga hästi välja, neil aga absoluutselt mitte.

Salvador de Bahia parim päev

Lisaks eelpool mainitud igikestvale trummipõrinale kõlab Salvadori vanalinnas igast suunast ka muud elavat muusikat. Ilma live bändita ei kujutata ette ühtki pidu ning pea iga toidukoha ees hakkab õhtul seitsme paiku keegi laulma. Elavale muusikascenele annab kindlasti tooni see, et Salvador on kõige tumedanahalisem ühiskond, kus me kunagi käinud oleme. Sealjuures on keskmine nahavärv mitte meile harjumuspärasem piimašokolaadipruun, vaid päris must. Samas leidub muidugi ka igasugu muid nahatoonivariatsioone ja kui me lõpuks tänaval ühe toreda mehega tutvusime, siis ta selgitas põhjalikumalt kuidas Salvadori miljonite Aafrika juurtega elanike seas on väga palju erinevatest sealsetest riikidest ja kultuuridest pärit inimesi, mistõttu leiab sealt ka näiteks palju erinevaid usutalitlusi, muusikastiile, tantse ja muud. Kahjuks on ilma portugali keele oskuseta väga keeruline nii lühikese ajaga kohalikke piisavalt tundma õppida, et oleksime ise kohalikest traditsioonidest suuremat osa saanud. Millegipärast on see linn oma kohalike suhtes väga kaitsev, soovitades turistidele tõepoolest vaid äärmiselt turistikaid kohti, Neid on aga samas nii vähe, et kõik linna vaatamisväärsused said ühe päevaga üle vaadatud ja nende seas ei olnud ka kahjuks midagi väga märkimisväärset. Kui midagi välja tuua, siis ehk kirikuid, mida on väga tihedalt. Käisime neist kahes peamises. Kirikud on puust, lugematute erinevate Jeesuse ja teiste pühakute kujukestega ja ühes kirikus oli terve ruum hauaboksidega, enamus inimestega, kes olid surnud kolmekümnendatel. Väikesed hauaplaadid katsid nii maast laeni seinu kui põrandaid. Kolmekümnendad olid siin vist väga tegusad ajad, kuna enamusel koloniaalstiilis majakestel on samuti mõni sarnane aastaarv peal.

Üleüldse on kõige märkimisväärsem meie neljas päev Salvadoris, mis muutis üldise “ni rõba ni mjasa” tunde siiski positiivseks. Esimest korda peale kuumarabandust ei tundnud ma end enam väga nõrgana ja sain probleemideta süüa ning lisaks tõi terve päev meie teele ainult toredaid kohti ja inimesi. Sattusime esimest korda vanalinnas jalutama tõeliselt ilusate majadega ääristatud vaiksele tänavale, kohtusime eelpool mainitud toreda mehega, kes jagas meiega meelsasti teadmisi kohalikust kultuurist ja andis suurepärase soovituse teisipäevaõhtuseks peoks (teisipäev pidavat olema ajalooliselt kohalike mustanahaliste peopäev). Ostsime väga ilusat ja ulmeliselt odavat kohalikku kunsti (väiksemaid ja suuremaid maale müüakse iga nurga peal) ja lasin oma käele kohaliku maalingu teha.

Lisaks sain ma oma suurima elamuse Salvadoris saades teada, et just sellel väljakul, kust me iga päev mööda jalutasime, filmiti Michael Jacksoni They Don't Really Care About Us video! Michael'il on seal seljas selle sama entusiastliku trummikooli särk ja sealsed õpilased mängivad videos trumme. Ma sain isegi kõndida mööda sama treppi selle sinise maja rõdule, kust ta 1996. aastal videos alla vaatab! Fänn minu südames ärkas hetkega!

Õhtu veetsime vastavalt soovitusele vanalinna varem kaugelt kõhedana paistnud (aga tegelikult väga kenaks osutunud) kandis, kus teisipäeviti kohalikud pidutsevad. Pidu tänaval kestab kella seitsmest umbes kümneni. Kujutage ette, et meie vanalinna Lühikese Jala trepid on venitatud mõnevõrra kõrgemaks ja laiemaks ja nende ees maas on 14-liikmeline fantastilise energiaga bänd, mis mängib kohalikke lugusid, mida igaüks oskab kaasa laulda ja trepid on paksult täis rõkkavat rahvast. Vahepeal liituvad bändiga teised wow-kui-andekad kohalikud muusikud ja tantsijad, kes on lihtsalt jämmima tulnud. Lihtsalt fantast! Kui bänd lõpetab, kaob rahvamass kohalikesse sambabaaridesse edasi tantsima.

Sellise positiivse emotsiooniga lõppes meie nelja päevane Salvadori reis ja asusime teele Rio de Janeirosse.

Salvador de Bahia. Osa 1

Getter kirjutab:

Esimene päev Salvadoris möödus peamiselt öisest lennust ja minu haigusest puhates. Tegime vaid väikese jalutuskäigu oma ümbruskonna, Pelourinho, tänavatel, mis on kõik karnevaliks kulda ja karda täis riputatud. Seejärel maabusime vanalinna keskväljaku äärsele terrassile. Restorani lõbus manager hõiskas, et eestlasi ta teab küll, need joovad palju caipirinhasid ja viimasel ajal on neid eriti palju näha! “Kas teil on seal inimesed järsku rikkaks saanud?” imestas ta siira naeratuse saatel. Selliseid lõbusaid nägusid ei olnud linnas aga palju näha. Merle oli päeval üksi jalutamas käies juba kohalike capoeira-meeste käest pahandada saanud, et ta neile raha ei anna nende harjutuste vaatamise eest ja üleüldse tundus esimeste päevade jooksul, et meil kas lihtsalt ei vea enam uute tutvustega või ongi tegu kordades suurema turistilõksuga ja vaesema, frustreerituma ümbruskonnaga kui varem külastatud kohad. Taksojuhid üritasid tünga teha, müüjad kas põrnitsesid osavõtmatult või surusid oma kaupa ebamugavalt peale ja isegi hosteli töötajad olid meie eelmiste fantastiliste tutvuste kõrval kinnised ja pigem ebasõbralikud.

Lisaks on siin linnas kordades rohkem vaesust näha kui meie eelmistes sihtkohtades. Umbes sama palju kui Manauses, aga seal me midagi paremat ei olekski oodanud. Isegi kui jalutasime kenal tänaval, siis paistsid sealt siiski mõne nurga tagant lagunevad majad ja turistidele soovitatavad ilusad vaated ei olnud meie meelest sugugi kenad vaid pigem masendavad. Tundub, et neil puudub igasugune linnaplaneering ehk keegi pole arvestanud sellega, et näiteks vanalinna kõrgetelt terrassidelt võiks vaade olla lihtsalt ilusale merele mitte kõhedust tekitavalt suurtele tehasehoonetele selle ees. Lisaks on absoluutselt igal pool, kuhu sõitsime, tee ääres vaheldumisi vaid lagunenud favelad või näotud pilvelõhkujad. Sõites oma puhtusest läikiva taksoga näiteks jahisadamasse (mis oli ka ainus koht, kus me üldse tõeliselt ilusaid kohvikuid-restorane suutsime leida) tekitas ainuüksi see lihtne olukord minus vastikust. Meie Eesti mõistes Tallink Takso oli lihtsalt nii suureks kontrastiks tänavatel ette jäävatele kõhetutele inimestele. Ka istudes elegantses, ülikonda kandva administraatoriga Jaapani restoranis, ei paku mulle mingit rahuldust nautida selle terrassilt vaadet läheduses asuvatele lagunevatele majadele ja nende noortele, kes küll parasjagu õnneks rõõmsalt rannas hullasid. Ma usun, et on aga inimesi, kellele just selline olukord annab võimaluse tunda end kõvema mehena kui muidu ja see tekitas minus selle koha ja olukorra suhtes paratamatut tülgastust.

Kõige ilusam asi Salvadori juures on nende merevesi – igal pool kaunilt helesinine. Lisaks lugematutele linnarandadele saab ka linnast välja erinevatesse randadesse või saartele sõita. Kolmandal päeval asusimegi hostelist broneeritud tripile Praia do Fortele. Valisime just selle sihtkoha kuna seal rannal pidavat näha saama suuri kilpkonni. Kilpkonnarand my ass. Tegu oli täiesti tavalise väikese loomaaiaga, kus sai pisikestes basseinides hulpivaid kilpkonni vaadata. Seejärel loomulikult kottide viisi kilpkonnateemalist träni kokku osta. Ma polnud küll kunagi enne seda nii suuri kilpkonnasid näinud nii et see oli iseenesest äge, aga mingit ehedat elamust sealt küll ei saanud. Pakkisime ennast hoopis rannale lahti ja muutusime iseendile üllatuseks väga kiiresti väikesteks punasteks vähkideks. Lisaks üllatas mind kõige kuumem liiv, millele kunagi astunud olen – ma sattusin vee äärest ära kõndides umbes kaks meetrit enne murule jõudmist hetkeks lausa paanikasse ja jalatallad olid õhtuni hellad!

Kui ma uuesti Salvadori kanti peaksin minema, siis ööbiksin kindlasti linnast väljas mõnes rannakuurordis. Pea igas rannas neist mitmekümnest seal on oma väike kuurortlinnake, kus leidub erinevaid söögikohti, poekesi ja ohtralt erinevaid majutusvõimalusi ning puhata võiks seal päris mõnus olla. Peale Praia do Forte külastamist sõitsime paarkümmend minutit linnale lähemale teise randa ja seal veepiiri mööda jalutades sattusin kiiresti juba järgmisele pikale rannaribale, kus olin päris üksi. Linnast välja jõudmiseks on aga vaja tund-paar sõita, mis on liinibussiga ebamugav ja taksoga väga kallis. Seega jäi meie üks rannapäev seal ainukeseks.

Hetkeks üksikule rannale sattumine oli eriti mõnus seetõttu, et sellist luksust nagu vaikus meil ülejäänud ajal polnud. Meie Laranjeiras Hostel asub nimelt kuulsaima Salvadori trummikooli kõrval. Hommikul kell pool kaheksa harjutasid usinad trummisõbrad juba maja ees ettejuhtuvatel pindadel tümistades ning pidev mürgel kestis kuni pimeduse saabumiseni. Ehk saabuva karnevali tõttu tiirutas terve nende trummiorkester ka pidevalt mööda tillukest vanalinna jõudes ikka ja jälle meie hosteli kõrvale pikemale sessioonile. Kui trummarid õhtuks väsisid, võttis kõrvulukustava müra tekitamise üle läheduses asuv ööklubi. Aknad ei käinud loomulikult piisavalt kinni, et kõike seda kolinat natukenegi summutada annaks. Kujuta ette, et jalutad oma hostelisse unistades väikesest lõunauinakust ja kohale jõudes taob sisuliselt Sinu magamistoas umbes 30 entusiasti trumme..

Amazoonasest viimast korda

Getter kirjutab:

Meie viimane päev Amazoonases ei olnud selgelt minu päev. Hommikul oli kavas kanuutamine ning kujutasime kõik endile ette mõnusat rahulikku aerutamist juba tuttavaks saanud vetel. Eriti ootasid seda rahulikumat meelelahutust meie rootslased, kes olid hommikusöögiks dzunglist tagasi jõudnud. Tegelikkus viis meid kõiki aga hoopis taaskord ühte täielikku võsarägastikku, kus Fabio ja Kennedy pidid madalas vees teed läbi murdma. Vee tase muutub sealkandis nii kiiresti, et tõenäoliselt ei olnud ka nemad arvestanud, et sealt läbi saamine nii vaevaline saab olema. Peagi tuli kanuud paarkümmend meetrit läbi paksu muda tassida ja meie täiesti magamata, öö läbi dzungli võrkkiikedes higistanud Rootsi poisid asusid muidugi appi. Mees ei ole ikka sugugi lihtne olla, pean taaskord tõdema. Meie marssisime niisama paljajalu läbi muda ja Merle ja Hilda said tunda kuidas fire ants'ide hammustus veel pikka aega kibedalt tunda annab. Mina olin enda arvates juba dzunglilaps valmis ja ainult naersin nende üleni vihmakeepidesse peidetud kogude üle, mis paadis ja mudas putukatega võitlesid. Peagi tuli aga sõna otseses mõttes pill pika ilu peale. Paadis pidi pidevalt valvel olema igast küljest ette jäävate ogade, liaanide ja okste osas ning ühel hetkel kui parasjagu oma ülemist poolt oksarägastikust läbi murdsin, ei märganud ma paadi küljele jäävat roigast ja tõmbasin oma põlve selle ja paadi vahel marraskile nii et ta ka praegu, üle nädala hiljem veel sinine ja armiline on. Vedas, et just see roigas sattus olema üks väheseid ilma ogaliketa! Igatahes jätkasin nüüd oma katkise põlvega Merle lähedusest lugematute ämblike eemaldamist, ise ikka veel mitte kedagi neist kartes. Kui aga üks umbes viiesentimeetrine pikkade koibadega ämblik end järsku minu rinnal parkis, siis ehmatasin endale pisarad silma. I really didn't see it coming! Kui meie kaks paati olid ära oodanud, et mulle värv näkku tagasi tuleks ja käte ja jalgade värin veidi taanduks, sai Kennedy vast aru, et linnalastel hakkab limiit täis saama ja selliste hüsteeriliste ja lärmakate putukakartjatega niikuinii ühtegi ahvikest näha ei saa - ahve me nimelt olime otsima läinud, tuli hiljem välja. Asusime tagasiteele kui sõna otseses mõttes loetud sekundid peale meie kanuu ühest puust möödumist käis prantsatus ja mõtlesime esimese hooga, et tagumine paat on ümber käinud. Ümber käis aga hoopis üks pirakas iguaan, kes ei jaksanud enam puust kinni hoida! Kui see tüüp oleks mulle pähe sadanud, siis oleksin kindla peale teda esialgu maoks pidanud ja tõenäoliselt lihtsalt ära minestanud ehmatusest..

Veetsime ülejäänud ennelõuna hoopis toredamalt, meie toreda seltskonnaga kämpingu juures ujudes ja niisama vees hulpides. Kirjeldamatult kahju oli seejärel asjad kokku pakkida ja tagasiteele asuda. 

Teel tagasi linna nägin muide ühes peatuses oma suureks üllatuseks tõukoeri! Muidu on nende koerad sealkandis väga äbarikud ja mul oli neist pidevalt kohutavalt kahju. Paraku selgus aga, et ka nende hiiglaslike rotveilerite ja bokserite elu pole lihtsam - nad olid oma aedikutes kinni ja lastakse välja ainult ööseks eesmärgiga maja valvata. Seega on nad ka väga kurjaks õpetatud ja mul on isegi praegu seda kirjutades õudne sellele mõelda. Koertest ja üleüldse loomadest miskipärast sealkandis tõesti vähemalt silmnähtavalt ei hoolita, meie kohaliku pere kits nägi ka välja selline nagu ta elaks viimaseid päevi ja need vaesed koerad, kes maja ümber ringi tiirutasid kindlasti just liiga palju süüa ega hellust ei saa..

Manauses leidsime, et terve suure inetu linna keskele on suudetud jätta üks tõeliselt ilus Teatri väljak ooperiteatri ja koloniaalstiilis värviliste majakestega. Kahjuks ei saanud ma seda ilu kaua nautida, kuna kätte oli jõudnud minu vana hea tuttav kuumarabandus. Sõna otseses mõttes surin ülejäänud õhtu Kennedy juures kodus, õnneks olime saanud nii palju sõpradeks, et seda võimalust kasutada saime. Ees ootas öine lend Salvadori ning mu pea käis nii ringi, et liikusin lennujaamas peamiselt istudes ja maast kinni hoides ja süüa ei saanud peale seda veel mitu päeva, aga ma vist olen parandamatu optimist, kuna esimene mõte oli, et jumal tänatud, et see haigus just niimoodi end ajastas! Sellest, miks mul eriti kahju polnud Salvadoris enamus aega horisontaalis veeta, kirjutame juba peagi!

Amazoonas. Kolmas päev

Mimi kirjutab:

Kikerikiiiiii, kikerikiii.... "Mmmh kuradi kukk siia lisaks veel", mõtlen omaette kiiges lakke vahtides ja oodates, millal ometigi saab kell kuus ja me saame ärgata. Hoovis on kaks kukke oma rituaali alustanud ning ega see siis ju ei lõppe eales. Dzhungli hääled mind magades ei häirinud. Kuna see sumin on nii mitmekesine ja vali, moodustub lõpuks sellest kõrvadele lihtsalt üks harjumuspärane foon. Küll aga ei sobi sinna kohe mitte kaks röökivat näruse välimusega kukke.

Võrkkiiges magamine pole ilmselt just unistuste koht kui suures kuumuses päikesest vaevatud keha öösel hoopis külmaks higistavaks tombuks muutub. 

Kennedy tuleb meid äratama ning on näha, et ka tema pole just eriline "hommiku inimene". Ajame ennast kõik virilalt püsti ning liigume hääletult paati, et sõita umbes 40-minutilisele päikesetõusu vaatlusele. Pisut on taevas hallikirju, millest tärkav päike vaid läbi tahab piiluda, kuid siiski koos laulmist alustavate lindudega ja tuulevaikse kargema õhuga on pilt idülliline. Istume kõik lihtsalt vaikuses ja lasme metsahelidel kõrvadele pai teha...eales ei kuule me kuskil midagi sellist - kõik oleks justki tuttav, kuid samas nii võõras ja eriskummaline. Õpid oma kõrvu teritama ja päriselt kuulama ning kuulatama ja eristama kui lisandub sümfooniasse uus artist. Vesi on sile ja sillerdav ning päike maalib taeva hallid varjud õrnroosaks tuletades meile meelde oma kiirte tegelikke soojuskraade. 

Meie vasakult küljelt tuleb tohutult vali hirmu ja sõda kuulutav madal heli, mis meie idülli lõpetab ja pead pööritama paneb. Kennedy vaid naerab ja ütleb, et see on lõvi, millele ma vastan et jaa jahh...see peaks pigem ahv olema. Tõepoolest see on ahv, kes eesti keeles kannab nime möiraahv ehk "black howling monkey". Ta olevat umbes meetri pikkune ning nende isased teevad sellist häält märgistamaks oma territooriumi. Kennedy sõnul on antud hetkel kuuldud vali möire kolme kuni viie kilomeetri kaugusel, nii et võite vaid ise oletada kui vali see on, et meile juba nii kaugelt hirmutav tundus. Neid kuuleme lähipäevadel veel, aga näha kahjuks ei saa.

Saabume tagasi oma laagrisse ning sööme hommikust, millele järgneb väsinud ja magamata sellide pikk lõunane pikutamine kiikedes. 

Üheks mu lemmiktegevuseks on saanud siin 40-kraadises kuumuses kummiülikonna selga tõmbamine. Juhul kui kellelgi peaks kaaluga probleeme olema, siis siin saab see tervisliku lahenduse ning samal ajal saate loodust nautida ja trenni teha läbides kolme tunniseid liaanidevahelisi takistusribasid. Soovituseks veel, et õhukesed pikkade varukatega riided on mõistlik alla jätta, sest siis ei liibu vihmakeep vasta märga ihu ning riided imavad enamuse sisse. Ilma keebita samuti väga mõistlik pole minna, sest higine keha on nii sääskedele kui parmulaadsetele ainult maiuseks. Keep kaitseb erinevate kriimustuste eest ning kui ämblikud puudelt kaela sajavad saab Getter need mu pealt kerge vaevaga maha lüüa/raputada.

Aeg on minna järgmisele avastusretkele. Sõidame paadiga pisut ringi ja pargime ennast kaldasse. See kord õnnestub meil puude latvades veel kahte täiskasvanud laisklooma laisklemas näha. Paaritumise ajal teevad emased häält ning ootavad kui isased nendeni jõuavad...arvestades nende liikumiskiirust ei kujuta ette kaua see aega võib võtta, aga ilmselt annavad nad endast parima. Kui peaks juhtuma kokku kaks isast, pidavat nad emase pärast kaklema. Jällegi on mul tohutu huvi näha kahte nii aeglast tegelast kaklemas. Paaritumine tehtud, lahkub isane jäädavalt, samas emane võib paarituda nii mitmega kui parasjagu soovib või paaritumise ajal isaseid temani jõuab. Last kantakse kuni 10 kuud ning enamasti paaritutakse uuesti alles 16 kuu pärast. Laiskloomad on öise eluviisiga ning nende söömisele võib kuluda kuni 10 tundi. Enda eluviisiks nad väga palju kohti ja puid ei vaheta. Üks huvitav fakt veel, et kuna nad elavad teistpidi ehk selg alaspidi, siis on ka nende siseelundid teistpidi. Nad on tõeliselt fantastilised tegelased.

Järgnevalt näeme meie kaua oodatud päris papagoisid ehk makaosid. Just neid suuri ja värvilisi, kelle olemasolu looduses tundub väga müstiline. Kaks makaod istuvad kuivanud puu otsas valvates oma pesa. Nende hääled muutuvad meie lähenedes kõrvulukustavaks. Selline tunne on, et tükike karnevali on kolinud dzhunglisse. Nende punase ja sinise kirjud kirevad suled helgivad päikese käes vastu - see poleks nagu päris ,aga on ja jällegi saabub õndsustunne ja silmad muutuvad kilavaks - lihtsalt nii ilus on.

Liigume edasi veel igasugu puid ja põõsaid uurides ning erinevaid sipelgaid silmitsedes, milledest ühed on otsetõlkes "tulesipelgad". Võib öelda, et midagi sarnast meie raudsipelgaga, kuid nende hammustusvalu tugevust saame järgmisel päeval tunda. Pärast seda võin ilmselt Eestis ka sipelgapesas magada :D

Muude taimede ja puude seas näeme ka suuri kummipuid ja mitmeid nagu lihvituid, millest mõned on kõige suuremad puud, mida me kunagi näinud oleme. Siin ongi meie õnnelik dzungligrupp ühe hiiglasega:

Tagasi sõites näeme veel roosasid ja halle jõedelfiine enda ümber mänglevalt veest välja hüppamas ning külastame "naabritädi". Amazonase jõekallastel on majad paigutatud nagu meil hajakülas ehk siis mitte väga ligidale üksteisele. 

Majaks on samuti tokkidele püsti löödud neli puidust seina, mille ainsaks sisustuseks on võrkkiiged ja seina ääres suur lame telekas. Tuul puhub igast august läbi ning kõik, kes vähegi elus ja liiguvad on külla oodatud. See on tõesti absurdne kooslus vaatades ümbritsevat. Joome seal kohvi ning esitame oma giidile täpsustavaid küsimusi kohaliku eluolu kohta. 

Lähim abi on kiirpaadiga sõites 40 minuti kaugusel. Selleks on kohalik kliiniku moodi asutus, kus otseselt operatsioone ei tehta küll aga saadakse näiteks sünnituse vastuvõtmisega hakkama. Üldiselt sünnitatakse pigem kodus ning kutsutakse vanemad tädid ja vanaemad appi. Mõned kasutavad nüüd ka beebipille, kuid see pole standard. Vanematel härradel on keskmiselt 10-20 last. Igasugused ravimid leitakse üldiselt metsast ning niisama tablette ei sööda ja arstil ei käida. Sagedaseimad hädad on siin pea- ja kõhuvalud ning üldse kõhuprobleemid. Kui peaks juhtuma midagi tõsist, siis käib siin ikkagi ellujäämine loodusliku valiku teel ning loota saad vaid enda oskustele. Keskmine eluiga olevat aga looduslähedase ja stressivaba elustiili tõttu 80-90 ringis.

Vaadates kuidas neil on paigaldatud elektrijuhtmed, imestan, kas siin tulekahjusid pole. Tuleb välja, et mingi ime läbi käivad neil vesi, niiskus ja kummaliselt ühendatud juhtmed käsikäes ning ainukesed põlengud on looduslikud. 

Riigi poolt saadakse ka mingit toetust, kui juhuslikult ollakse ennast kuskile arvele võetud. Toetus pidavat olema peamiselt selleks perioodiks, mil küttida ja kalastada ei tohiks. Muidu kehtib siis suhteliselt "vahetamise" süsteem. Toitu kütitakse ise ja juurikaid, puuvilju saab tagaaiast. Enne elektrit ja külmkappe soolati ja kuivatati säilitamiseks üle jäänud liha. Jalutame ka natuke majaümbruses ringi ning tutvume erinevate söödavate viljadega. Sellist mõistet nagu aed siin siiski ei ole, vaid see on lihtsalt majatagune mets, kust endale vajalik korjatakse. Kõik puuviljad on nii nagu loodus on nad sinna istutanud. Kennedy näitab meile, kuidas nöörijupp ümber jalalabade pika oksteta palmipuu otsa ronitakse. Meie poisid üritavad seda järgi proovida, kuid olgem ausad, valgest mehest ikka ei saa mingit Tarzanit, kuid kahtlemata on lõbus nende pingutusi vaadata.

/Getteri vahemärkus: Seal maja taga metsas leidsin oma uue lemmikvilja cupuacu, mis maitseb täpselt nagu hapud kommid!/

Jõuame just lõunasöögiks tagasi, pärast mida algab uus sõit. Meie sõbrad jäävad ööseks metsa ja selleks läheme laagrit üles seadma. Meie aga otsustame, et viimase öö veedame voodis oma algupärases ööbimispaigas ning oleme moraalseks toeks oma kaaslastele vaid magamaminekuni. Just moraalseks toeks, sest on näha, et Jesperi ja Hilda vaimustus hakkab pimeduse saabudes vaibuma. Kuumus tõuseb ja hapnik väheneb, higi voolab ja ringi lendlevaid mutukaid pole enam näha. Saad vaid aimata heli järgi kas tegemist on suurema või väiksema ebameeldivusega. 

Mul pole absoluutselt kahju, et ma sinna kuumusesse 5-6 tunniks kiikuma ei jäänud. Kõik muud asjad tegime aga koos vapralt kaasa.  Kuumuse all mõtlen seda, et öösel hakkab maa õhkama ning seal toimub loomulik kompostimine ehk ilma tuuleta tõuseb temperatuur veelgi, hapnik väheneb ning kõrgustes olev tihe lehestik ei lase midagi liikuma. Sellist sauna koos pikkade riietega pole ma kunagi tundnud või üldse sellist tunnet, et kui pidevalt vett ei joo, hakkab pilt virvendama. Laager püsti pandud ja lõkkel toika otsas küpsetatud imemaitsev kana palmilehtede vahelt söödud, on aeg minna viimasele öisele matkale. Palmilehed olid muide katsudes sarnasest materjalist nagu meie vihmakeebid ja iga leht umbes kahemeetrine!

Pilkase pimeduse saabudes tundub nagu kogu maapind oleks ellu ärganud. See sõna otseses mõttes kubiseb kõikvõimalikest siblivatest põrnikatest, ämblikest ja muudest putukatest. Loomulikult lendavad igasugu mutukad ka meie ükssarvelampide valguse peale pea ümber kokku nii et mugavam on neid väljas hoida ja katseeksitusmeetodil mööda pimedat jõekallast liikuda.

Üritame pimedas kala püüda. Kala püüdmine käib nii, et kõigepealt tuleb jõe kaldal vees olevate kalade helkivad silmad valgusvihus ülesse leida ning siis hargi taolise oraga järsu liigutusega see kalast läbi lüüa. Tulemuseks on üks null meie giidide kasuks ehk siis pärast mitmekordseid katsetusi ei saanud kahvanäod midagi ja võivad õppimata metsas nälga surra. See tõesti tundus ülilihtne, kuna kalad lihtsalt seisid kohapeal ja ootasid, et me neile pihta saaks. Reaalsus oli muidugi teine.

Kalade silmad polnud ainukesed, mida me oma ükssarvelampidega tähele panime. Kükitades ja lastes kalda äärt mööda valgust, võis näha mitmeid punasid silmi ning küsimuse peale, et mis kalad need punaste silmadega on, saime vastuseks, et krokodillid (krokodillide silmad on valgusega kohtudes punased, mitte kollased nagu teistel loomadel). Nüüd ei tahtnud enam keegi väga seal kalda ääres tuiata. :D 

Iseenesest oli väga põnev otsida neid punasid silmi ja tõdeda, et meid ümbritsevadki igast suunast teadmata suurusega kaimanid. Kennedy püüab meile ka seni suurima kinni, milleks osutub meetrine poeg. Jällegi minu õnneminutid, sest saan teda oma käes hoida ja lähemalt vaadelda. Kuna ta pole agressiivne, siis ta ka ei rapsi ning jõudu pole vaja rakendada. Ilmselgelt poleks ma ka jõudnud teda ise kinni hoida, arvestades millist vaeva pidi nägema esimesel päeval poole väiksema tegelasega. 

Saabume vähemalt kilo kergemana laagrisse tagasi ning on aeg oma hapude nägudega sõbrad maha jätta, et meie kapten Fabio saaks daamid üksi rassides ja paadiga jännates vooditesse magama viia. Natuke oli ikka kahju ka, sest selgemasse vette saamiseks ja rägastikust paadiga pääsemiseks oleks siiski kahte meest vaja olnud ja me ju ei saanud tema portugalikeelsest jutust sõnagi aru, et aidata. Aga polnud hullu ning jõudsime õnnelikult koju.

See on selgeks saanud, et enne kiiruga majakesse astumist, tuleb alustada ukse vahelt ükssarvelambiga inspekteerimist tuvastamaks toa uued vallutajad. Tundub, et õhk on puhas ning võib siseneda. Milline rõõm võib olla külmast voolavast veest ja seebist. 

Jutustame voodil istudes oma päeva seiklustest, kui mainin Getterile, et huvitav, kes küll nii hilja veel paadiga saabub. Minu lause lõpus nägi Getter kui mitte maailma rekordit, siis kindlasti Eesti rekordit voodist õue saamisel kerge kiljatuse saatel. Mitte, et ta ise sinna väga pikemalt oleks jäänud. 
Seda mootorpaadi laadset heli tekitas üks põrnikas, kes moodustas lennates 10 cm diameetriga musta rämedat häält tegeva palli. Pealegi soovis ta ennast minu pähe parkida, kuid tundub, et minu hääle peale ehmatas ka saabuja ning pani tagurpidi käigu ja maandus voodi kohal oleval sääsevõrgul. Ta meenutas jõusaali poiste menüüd liigtarvitanud sitasitikat. Seal siis see propellerputukas istus... tema toas ja meie enda üle itsitades õues. Õnneks oli veel üks USA'st pärit metsahunt üleval ning oli nõus tulema ja külalise toast eemaldama, endal selline nägu peas, et on ikka naised/eided. 

Uni tuli ruttu.

Amazoonas. Teine päev

Getter kirjutab:

Kõigepealt on kirjeldamata meie kämping. Meie privaatne majake on puidust ja tüüpilise palmilokstest katusega, mõnusa väikese terrassiga ning just nii suurte aukudega seintes, et meile saavad külla tulla majade ümbruses massiliselt ringi sagivad sisalikud ja muud loomad. Esimeseks külaliseks on kohe esimesel päeval üks eksootilise välimusega väike konnake. Otsustan end mitte häirida lasta ja temaga koos dushi alla minna, aga nähes kuidas ta ühe äkilise hüppega ühest seinast teise liigub, jääb see plaan siiski poolikuks ja põgeneme hoopis ise Merlega konna poolt vallutatud majast. Meie mehised sõbrad olid juba valmis meid päästma tulema, aga siis selgus loomulikult, et meie naastes pole konnast enam kippu ega kõppu. Sellega seoses topime enne magamaminekut hoolikalt sääsevõrgu madratsi vahele, et end öistest külalistest säästa.

Sääskede osas pean muide ütlema, et neid pole sugugi nii palju kui arvata võiks. See tõenäoliselt oleneb ka hooajast, aga meie seal viibides on sääski keskmiselt vähem kui tavalisel Eesti suvel. Loomulikult oleks ilma sääsetõrjeta siiski väga ebamugav, kasutame seda nelja päevaga ära lausa kaks pudelit, aga kujutasime siiski ette midagi palju hullemat. 

Temperatuuri osas on otsese päikese käes selline tunne nagu viibiksid ahjus. Pimeduse saabudes või niiskesse metsa minnes eeldasime temperatuuri langemist, aga reaalsus on vastupidine. Kõige palavam on just hämaras vihmametsas, kus ka maa õhkab kuumust ning kuhu tuul jahutama ei pääse. Metsa minnes paneme putukate ja okste eest kaitseks selga vihmakeebid ja kummikud ja asume mööda metsa ringi tatsama. Tunne on selline nagu läbiks kasvuhoones takistusrada. 

Teise päeva hommik viibki meid meie esimesele metsarännakule, Kennedy ja Fabio matšeetedega ees teed rajamas ja meie eesti-rootsi gäng sabas. Meil on aina rohkem hea meel, et just nendega kokku sattusime. Meie rootslased ei ole ka oma tavapäraselt elustiililt seljakotirändurid ning seega leiab näiteks Merle endale Hilda näol liitlase putukate vastases sõjas ja mina Jesperis endasuguse madudefoobiku. Saame ka jagada mitmeid kõigi jaoks esmakordseid kogemusi nagu näiteks võrkkiikedes ööbimine. Samas ei löö keegi meist millelegi risti ette. Esimesel metsaskäigul kohtun mina esmakordselt elus enda peopesa suuruse tarantliga, kelle Kennedy urust välja ajab. Ma poleks kunagi arvanud, et nad mulle meeldida võiks! Peale seda tekkis mul kindel soov mõne kodustatud tarantliga lähemalt tutvuda. Nad on nii pehmed ja ilusad, ausalt! Loomadest näeme veel konni, kelle mürki kasutatakse juba ajalooliselt metsas mürginoolte valmistamiseks ja suuri musti sipelgaid, kelle mürk võib samuti tappa. Kennedy ütleb, et vihmametsas on kõik eluks vajalik olemas. Nii näitab ta meile näiteks puud, mis kogub oma sisemusse joogiks kõlbulikku vett ja tutvustab erinevaid ravimtaimi, mida kohalikud kasutavad. Maitseme otse puu otsast Brasiilia pähkleid ja näeme kui majesteetliku puu viljaks nad on. Saame teada millisest viljast valmistatakse palmiõli ja nuusutame kasvavat eukalüpti. Paljud puud vihmametsas kaitsevad end olles kaetud erinevate teravate ogadega ning kogu mets on täis erisuguseid liaane. Lõpuks näeme ka just selliseid tugevaid puitunuid, mille otsas Tarzan võis mööda metsa ringi kiikuda! Poisid proovivad järgi nii seda kui ühe kindla sipelgaliigiga sääskede vastu võitlemist. Selleks tuleb käsi nende puu peal asuva pesa peale panna ja oodata kuni tuhanded pisikesed sipelgad su käe peale sibavad. Seejärel tuleb nad käe peal laiali hõõruda ja sääsed ei pidavat enam seda kohta kimbutama. Meil oli sipelgatest liiga kahju, et seda eksperimenti kaasa teha. Küll aga maitsesime põnevusega ühe puu mõrkja koore leotist, mis pidi samamoodi mõjuma. Ma ei oska öelda kas sellest ka sääskede vastu abi oli, aga pähe hakkas see jook küll sama hästi kui pokaal veini tühja kõhu peale :)

Meie pakett pidi sisaldama kolme ööd privaatses majakeses, aga meie sõbrad olid võtnud paketi magamisega võrkkiikedes ja seda ühel ööl kämpingus, ühel kohaliku pere juures ja ühel dzunglis laagris olles. Meil oli valida kas nendega kaasa minna või teise grupiga liituda ja kuna me ei raatsinud neist enam sugugi lahkuda, otsustasime teisel ööl samuti võrkkiikedes ööbimist proovida. 

Esmalt sõitsime aga peale lõunasööki piraajasid püüdma. Ma olen kalastamiseks selgelt liiga püsimatu ning seega püüdsin pool aega hoopis veest väljas olevatelt puude latvadelt kohalikke hapukaid marju. Sõitsime nimelt edasistel päevadel paadiga peamiselt nendel aladel, mis jäävad kõige kuivemal ajal veetuks. Hetkel olid neljameetritest puudest meile näha vaid ladvad, mis moodustasid koos nende ümber kasvanud noore heina ja peegelsileda veega imeilusa koosluse. Hoolimata oma püsimatusest õnnestus mul püüda lausa kaks kihvalist kala! Merlel ja peaaegu kõigil teistel näkkas samuti nii et saime järgmisel päeval neid lõunaks süüa. Maitses minu meelest hästi nagu iga teine värske kala.

Kohalikud, kelle juures ööbisime, ei olnud aga sugugi vanaaegne hõimurahvas. Kaks aastat tagasi jõudis sellesse Amazonase piirkonda elekter ja sellega seoses ka igasugune kaasaegne tehnika. Meie pere magas tubadesse riputatud võrkkiikedes ja puhkas laudpõrandal istudes, aga see-eest oli neil kolm erinevat telekat! Nendest jooksid loomulikult vaheldumisi telenovelad ja jalgpall. Raske on ette kujutada kui suur vahe on nende eludel täna ja vaid kaks aastat tagasi.

Korralduslikus mõttes oli nende juures ööbimine aga üldiselt üsna sisutu, kuna veetsime kogu oma vaba aja nende maja kõrvale ehitatud kuuris, kuhu riputati ka meie kiiged ning saime rohkem teada teineteisest kui kohalikust perest, kellega kohtusime ainult põgusalt kokku sattudes. Ka söögilaud kaeti meile eraldi. Söök oli kodune ja maitsev - oma talu kanaliha ja -munad ning riis ja maniokk ehk brasiillaste põhitoidus, juurikas, mida ise suurtel põldudel kasvatatakse, kodus jahuks ja kummalisteks maisihelbelaadseteks krõbinateks aetakse ja linna turule müümas käiakse. Oma põllult olid pärit ka banaanid ja arbuus. 

Peale õhtusööki käisime veel korra paadiga väljas. Lisaks väikestele kaimanitele nägime õhtuti veel lugematuid jaanimardikaid, kes kaugusest vastu kiiskasid. Seekord kahjuks rohkem kedagi uut kohata ei õnnestunud, aga päeval olime juba erinevatel hetkedel näinud kuidas viis mitmemeetrist kaimanit kaldal pikutasid või sealt vette sulpsasid..

Seega oligi kätte jõudnud aeg oma kiikedesse pugeda. Olgu öeldud, et seda kordan ma ainult äärmisel vajadusel. Mina, kes ma magan üldiselt kõikvõimalikes tingimustes probleemideta, magasin kogu öö jooksul ehk paar tundi. Oskamatu kiigesmagajana polnud ma sääsevõrku vast piisavalt enda alla mässinud ja mõned tegelased ahistasid mind pideva pinina ja hammustustega, harjumatud looduse hääled hoidsid pidevas poolunes, külm ja soe vaheldusid ning kõige tipuks alustas kell neli öösel pere kukk sealsamas õue peal hüsteerilist "kukeleegut". Kella kuuene äratus päikesetõusu nägemiseks oli nendes tingimustes vägagi oodatud. 

Järgmistest põnevatest päevadest aga jälle järgmises postituses! Who knew, et blogi kirjutamine nii aeganõudev on?