Kaks mahakantud väikest varvast, hulkuvad inimesed ja tualetitud kohvikud

Mimi kirjutab:

Peakohal kumisevad jätkuvalt lennukid ja helikopterid läbisegi ning meie ees on kaks kurikuulsat caipirinhat. Mõnus õhtune soe tuul puhub mööda kipitavat nahka ning kõrvalheliks on läbisegi meeleolukalt seletavad kohalikud. Istume kohaliku soovitusel kõige kohalikumas baaris õues kõige kohalikumas tänavas, kuhu meid taxo hostelist 40 reaali (15€) eest tõi. Ei see ei ole mingi eriline urgas ja keegi ei jõllita meid matšeete tagataskus. Tavaline Brasiilia kohalik oma argiõhtut veetmas. Koht ise näeb välja nagu meie texmex ja muud sarnased pubid/baarid.

Ilmselt võib öelda üldistavalt lauset "ära oota oodatavat" kogu Brasiilia kohta. Seekordne näide meie kaks kokteili. Me kõik teame milline näeb välja caipirinha ehk madal klaas, purujääd täis, laim ja suhkur ja 4cl alkoholi. Ooojaa see kõik on ka meie kokteilis aga sootuks teises vahekorras. Klaas on kõrge, selle põhjas natuke valget magustajat, tellitud puuvilja mahl (minul 2 passioni sisu), paar jääkuubikut ja alkohol. Jõin seda kokteili 2,5 h ja tellisin juurde pudeli vett.
Maitseelamus missugune...pärast teist lonksu maitseb kohe eriti hästi, sest esimene suutis meeled juba tuimestada ning kui teil on seltskonnas keegi, kes ei joo, siis võib juhtuda, et kuulete hommikul tema käest ka, kuidas õhtu lõppes. Piirdusime ise ühe kokteili ja 2 pudeli veega, seega saime ikka omal jalal koju. Kokteil ise maksis 20 reaali (7,5€), mis iseenesest pole kõige odavam, samas arvestades et klaasi valati umbes 200ml alkoholi ja rohkem väga juua ei jõua siis polegi halb suhe.

Oleme maha trampinud järjekordsed kilomeetrid ilmselgelt ebasobivate jalanõudega (tennised/plätud) ning jõudnud järeldusele, et võib olla siiski on kindel põhjus, miks tehakse matkamiseks matkamise jalanõusid. Samas, kus me siis saame nendega linnas moodsalt ringi vurada...need on ju koledad :D

Hommikul sõitsime metrooga vaatama Luz rongijaama, mis näeb välja natuke nagu vanast vesterni filmist pärit hoone. Suur ja võimas nikerdatud pruuni värvi puidust taladega ning ilutsevate lühtritega. Perrooni ületavad rauast jalakäijate sillad, millest üle minnes jõuab umbes Balti jaama tagusele sarnanevale tänavale, kus koperdad otsa blondile ülbelt juukseid loopivale siresäärsele neiule, kellel on vara rohkem, kui pihku mahub. Jaama seinale toetuvad erinevate glamuursete asenditega neiud, kellel pole mingit vara ning tegelikkuses näevad välja nagu meie kunksmoor, kui ta oleks indiast pärit. Daamidele pakuvad seltsi erinevas vanuses meesterahvad, kelle riietus varieerub alastusest kuni paari "brändi märgiga" hilbuni, taamal vuravad ringi paljasjalgsed mehikesed kärudega, milles erinevad produktid. Silmitsesime seal vastastikku kohalikega paar minutit ning otsustasime jaama teist poolt ääristanud parki uudistama minna. Pargid on siin imelised ning minu jaoks ei riku isegi väikesed kunksmoorid seda idülli. Parkides jalutavad või sõidavad jalgrattal ringi politseid ja turvamehed. Päeval pole midagi karta, kuid hämaras ei kipuks sinna kindlasti.

/Getteri vahemärkus: Ilma julge Merleta ma poleks küll sinna parki sisse astunud ja püüdsin jalutada võimalikult samas rütmis ja suunas jalgrattal pargivahiga. Igal pingil istus keegi ja tundus, et nautis niisama loodust, aga kontingent oli märgatavalt lihtsam kui näiteks Ibirapouera pargis, millest järgmises postituses pikemalt kirjutan ja no kus ma siis tean kui vaene siin täpselt peaks olema, et röövimisega tegeleda :D Park ise oli looduse poolest aga nagu muinasjutust ja keegi meid ka ei tülitanud. Pigem tahtsime ise oma fotokatega tülitada ühte loodust nautivat transvestiiti, aga lõpuks siiski ei söandanud./

Metroo on toonud meid kesklinna ehk Centro'sse. Siin saab vaadatud üle põhilised "must do" turistikohad nagu Centro Cultural Banco do Brazil, mis on mitmekordne maja, erinevate maalinäitustega. Näitused ise pole suuremad asjad aga maja seest on väga kena ning võib kujutada ette, kuidas seal võiks suurte barokkajastu kleitidega rõdudel kihisevat juua.
Sao Bento kirik, mis on tõeliselt võimas vaatepilt nii oma oreli, kirevate vitraazide kui seina ja lae maalingutega. Terve kirik on ebatüüpiliselt tumedas toonis, mis annab samas salapära ning tekitab aukartust.
Martinelli maja, kus saab minna täitsa tasuta viimase korruse rõdule ning pildistada ja imetleda Sao Paulot 360 kraadiga.
Nende huvi graffiti vastu on tõeliselt imeline, sest isegi kui sul puudub igasugune anne midagi oma käega teha, saad sa ennast tõestada kõrghoone akendest välja rippudes akna põskedele tehes musta spreiga tähti/kriipse/täppe või jumal teab mida ning oleneb kaugele käsi ulatub.

/Getteri vahemärkus: Minu meelest ei ole kellelgi nii pikki käsi nagu oleks vaja nende kritselduste tegemiseks tornmaja viimaste korruste seintele./

Kui Eestis pole sisuliselt võimalik avada ühtegi kohvikut ilma tualetita, siis siin pole see mingi probleem. Sellist luksust saab kasutada mõnes üksikus ja pigem ametlikus hoones nagu näiteks muuseumis. Õnneks imab kuumuses keha joodud vedelikku nagu svamm ning sama kiiresti ka aurustub, seega väga pole vaja keha kergendamise pärast muretseda.

Suuremat turistilõksu nagu kohalik turg, Mercado Municipal de Sao Paulo, annab leida, aga samas nagu öeldakse loll pea on ihu nuhtlus ehk siis tuleb kahel valgel kõndival rahakotil see omal nahal järgi proovida. Turg igas raamatus muidugi "peab nägema" veerus ning eelmist lauset ei maini keegi.
Roheliste kuplitega kirikut meenutav majesteetlik maja, mille sees asub usinaid "inimröövlitest" sipelgaid täis pesa, kes igaüks vehib häälekalt oma leti ees. Maitsta saab kõiki puuvilju, mida pole eales näinud ning ka neid, mille maitset enda teada tead aga pole arvestanud, et siinne maitse on mesimagus ja suus sulav.
Kaks entusiasti kogusid kamaluga erinevaid karvaseid ja sarvilisi puuvilju kokku ning alustasid maksmist (selle turul tingimiskommet pole). Nähes hindu pidid meie silmad peast välja kukkuma ning saba vajus longu...kas me oleme ikka turul või olen ma magamatusest joovastuses ja ikka Kopenhaageni lennujaamas. Uurisime teistel samuti kilo ja tüki hindu ning siiski polnud me mingis joovastuses, vaid saime süüa maailma kõige parema raha maitsega puuvilju.
Tuleb välja, et see vahva turgi on puhtalt turisti turg ja kohalik sealt midagi ei osta. Võrdluseks hinnad, kui poes maksab draakonvili 4-5 reaali tükk, siis seal jube odaval turul maksis keskmiselt tükk 25 reaali. No tõesti ei võtnud mu pea, et peaks meie hosteli kõrval asuvasse luksus kaubamajja puuvilju minema ostma :D

Sanitaarses mõttes oleme eiranud kõiki reegleid. Mahlakokteilid on kõik jääga, puuvilju sõime otse muride kätevahelt ja ise järasime neid samu vilju käsi pesemata kesklinna tänaval puu all äärekivil istudes. Endal suu kõrvuni naermisest, millised me välja nägime ja kuidas kleepuv mahl mööda käsi ja nägu laiali voolas...tõelised glamuuridaamid.

/Getteri vahemärkus: Draakonivili on seest fuksiaroosa! Nii roosa, et peaaegu kiirgab vastu, ebareaalne!/

Minu lemmikuid hulkuvaid inimesi on siin linnapildis isegi üllatavalt vähe. Üldiselt on nad horisontaalis, paljasjalgsed ja hääletud. Tundub, et neil on kas väga hea uni, kõva annus mõnda suitsetavat droogi või on öine eluviis neil lihtsalt võhma välja võtnud.

Igas ilupoes on vähemalt üks tüdrukuna sündida tahtnud noormees. Nad on üsna sihvakad, galantsed, pikemate juustega ja täis grimmiga. Ilmselt on kogu Brasiilia pigem tolerantne kui vastupidi. Ka söögikohtades võib kohata erinevaid karaktereid, kes tagumikunõksuga liiguvad ning sädelevate kõrvarõngastega oma kuulmiselundid on ehtinud, olles ise samas ilma meigita ning esinedes nagu "mees" antud hetkel.

/Getteri vahemärkus: Oleme näinud kahe päeva jooksul ka kahte nurga taga teineteise lähedust nautivat noorte poiste paari, mis on ka minu meelest pigem palju kui vähe../

Naised on siin pigem pikemat kasvu kui näiteks Kolumbias, kus keskmine naine oli lühike ja jässakas.  Daamide tagumised põsed ei tohiks kellegile üllatuseks olla, et need varieeruvad prinkidest melonitest (jalad nende põskede all on väga saledad) kuni väga lustlike suurusteni, mis ilmselt lennukis maksavad oma kahe inimese pileti eest.

Enne mälupildi kustutamise mittetahtlikku katset jõudsime veel käia ära Afro Brazil muuseumis, mis osutus küll väga toredaks, aga oli ainult portugalikeelne. Kas pole huvitav, et muuseum, kus enamus inimesi pole kohaliku keele valdajad, ei suuda ühtegi informatiivset silti tõlkida mitte ühtegi teise keelde. Eriti huumor on nende koduleht, kus inglisekeelses versioonis on avamisaegade kohta kirjas üks info ja kohalikus verisoonis teine - samas aga miks mitte ;)

Esimene päev Sao Paulos ehk kuidas esmamulje osutus valeks

Getter kirjutab:

Kõigepealt sissejuhatuseks - meie eelmisest, poolikuks jäänud Kolumbia reisi blogist on möödunud veidi üle kolme aasta. Selle aja jooksul oleme külastanud igasuguseid ägedaid kohti maailmas, aga kas oleme ringi rännanud eraldi või siis oma turvatsooni jäävates riikides nii et neist trippidest pole me siin kirjutanud. Nüüd oleme aga alustanud koos Brasiilia ringreisi ning kuna oleme ise äärmiselt põnevil, siis otsustasime siinseid elamusi ka kirja panna. Loodetavasti oleme seekord edukamad kui eelmisel korral ja suudame end motiveerida sama põhjalikult muljetama ka reisi teisel poolel :)

Hetkel on esimene päev Sao Paulos möödas, kell on kümme õhtul ja ainus, mis minu kehast veel liikumisvõimeline on, ongi sõrmed kirjutamiseks. Nimelt õnnestus meil märkamatult linna peal maha trampida umbes 11 kilomeetrit ja see ei meeldi sugugi meie vaestele valutavatele tagakäppadele. Kuna sellele eelnes täpselt 24 tundi lendamist ja lennujaamasid ja sisuliselt mitte magamist, siis on ka ülejäänud keha kõige õnnelikum liikumatuna, aga otsustasin siiski enne talle puhkuse andmist esimesed muljed kirja panna.

Hommikul saabusime Sao Paulosse kell kuus, aga oma toredasse hostelisse alles üheksaks, kuna esiteks oli minu järjekordne naljakas formaadis luggage (ma ei tea miks ma leian igaks reisiks uue ebamugavalt kaasas veetava kohvri ja miks ma kunagi selle ebapraktilisusest enne ei või aru saada kui kohale jõudes) tavapagasist diskvalifitseeritud ja pidime seda eraldi taga ajama ja teiseks on see linn lihtsalt nii suur, et ainuüksi taksosõit linnapiirist keskusesse võttis ligi tunni. Hostel Bella Paulista on väga armas ja mugav ning soovitan seda soojalt kõigile, kes siiakanti satuvad. Võibolla ainult mitte väga konservatiivsetele reisijatele, kuna tore receptioni-poiss küll tassis hing paelaga kaelas mu kohvri treppidest üles ning tundus täitsa rõõmsameelne ja püüdlik, aga temaga on keelebarjääri tõttu üpris raske suhelda ja kohvi kõrvale tõi ta meile meeleheaks koogitüki taldrikul, kust oli ilmselgelt teine tükk äsja ära söödud. Arvestades tema vormikat figuuri, siis võib juhtuda, et ta tõesti tahtis meile heameelt valmistada, aga lihtsalt ei suutnud end teel köögist meieni tagasi hoida. Vähemalt õnnestus tal meile sellega palju nalja pakkuda :)

Linna uurima sättides olime aga üsna mures. Kas tõesti ei tasu käekotti üldse kaasa võtta? Kas fotokat ikka on turvaline kasutada? Ega me liiga silmatorkavalt riides pole? Kas ma julgen üldse  päikeseprillid ette panna või tõmmatakse need ka eest? Pakkisime siiski kaamerad ja veidi sularaha kõhukottidesse ja asusime teele. Meie hostel on kohe suure Avenida Paulista kõrval ning kuna see on siinsete turismiatraktsioonide topis, otsustasime alustuseks sinna minna. Kaamerat me siiski esimese kilomeetri jooksul kasutada ei julgenud ja piidlesime kahtlustavalt iga vastutulijat. Sellele andis indu juurde see, et tänaval oli pidevalt palju rahvast, aga rohkem ei ühtki heledanahalist blondi ning seda laia avenüüd ääristavad ainult kõrghooned, mis oma massiivsuse ja kõledate toonidega mõjusid üsna masendavalt ja meenutasid mulle eelkõige Nõukogude Liidu aegset arhitektuuri. Mõtlesin juba oma peas, et mida me küll sellises linnas kolm päeva teeme.. Näljastena ei leidnud me ka muid söögikohti kui kohalikud kiirtoidukad. Lõpetasime esimese paarikilomeetrise marssimise seda ülipikka tänavat mööda ühes kaubanduskeskuses, kust avastasime lõpuks midagi tõesti toredat - väga mõnusa buffet-resto. Kohalikel oli lõunaaeg kätte jõudnud nii et seal oli ka suurepärane võimalus people watching'ut teha. Seal ei tundunud igatahes keegi oma kalliste asjade pärast kartvat, Louboutini kingad, Michael Korsi kotid ja silmatorkavad ehted olid täiesti tavalised. Toit oli väga maitsev ja laias valikus ning saime lõpuks ometi peale lennukitoitude jada hästi süüa. Täis kõhuga järele mõeldes leidsimegi, et ei ole seal tegelikult midagi nii väga karta, suurem osa inimestest tänaval olid kohalike kontorite töötajad, sekka mõned oma käsitööd müütavad hipid ja mõni üksik hullumeelne kodutu, kellesuguseid näiteks Los Angeleses kohtab iga nurga peal. Küll aga ei soovitaks ma ühelegi turistile oma väärtuslikku aega sellele inetule tänavale kulutama minna.

Meiegi otsustasime veidi vähem hirmunutena sealt edasi liikuda ja võtsime suuna lähimasse metroojaama. Metrood on väga puhtad ja ilusad ja inimesed seal täiesti tavalised. Pilet maksab 1.2€ ning metrooga saab üsna igale poole väga kiirelt ja mugavalt. Soovitan! Meie esimene metroosõit viis meid Batmani Alley't otsima. Igasuguseid graffiteid on siin linnapildis väga palju ja suur osa neist on üliandekad. Üks tänav, kus kõik seinad on kunstnike piltidega täidetud, ongi Batman Alley. Kuna hostelist saadud kaart ei sisaldanud eriti tänavate nimesid, hakkasime sealkandis otsima kohalikke inglise keelt kõnelevaid inimesi. Olgu öeldud, et see tundub siin üpris keeruline ülesanne. Sattusime aga üsna ruttu ühe toreda naise peale, kes andis meile suuna kätte ja jagas veel soovitusi ning hoiatas ka kodutute narkomaanide eest, keda pidavat sealkandis ikka nägema ja uuris ega meil palju raha kaasas pole. Tema lahkudes inimtühja tänavat mööda enamvähem tundmatusse kõndides (olime kätte saanud ainult umbkaudse suuna) mõtlesime endamisi, et äkki ikka ei riskiks ja läheks tagasi.. aga õnneks ei öelnud kumbki meist seda välja! Veel ühe supertoreda kohaliku naise juhendamisel sattusime Vila Madalenasse, mis muutis juba tekkinud kehvakest arvamust Sao Paulost sajaprotsendiliselt. Esiteks, kui kahju, et me ei oska kohalikku keelt, kuna inimesed on nii abivalmid ja suhtlusaldis, aga paraku oskavad vaid portugali keelt.. Ja teiseks, kõndides seal mööda Harmonia tänavat Batman Alleysse leidsime oma Sao Paulo. Ilusad kortermajad väikeste hästi hoolitsetud aedadega, imearmsad ja stiilsed kohvikud ning kohalikud butiigid, lopsakas loodus tänavate ääres ja ühes aias nägime isegi viite kilpkonna, kes hoolsalt muru hävitamisega tegelesid! Batman Alley oli samuti väga äge ja külastamist väärt. Vastupidiselt hoiatustele ei kohanud me sealkandis ühtegi röövlit, küll aga mitmeid kohalikke keskmisest jõukamaid inimesi oma igapäevatoimetusi tegemas. Lisaks on kogu ümbruskond täis igasugu ägedaid disainidetaile ning superandekaid graffiteid!

Sealt edasi sujus kogu päev veelgi paremini. Väljas oli terve päeva +29, saime oma fotokaid kasutada ja  mööda tänavaid ühest sihtpunktist teise marssides leidsime veel palju toredat. Muidugi on siin linnas siiski ka utoopiliselt palju masendava välimusega kortermaju/pilvelõhkujaid ning igal ajal üksi tänavale jäädes ja tõenäoliselt ka pimedas väljas jalutades eksisteeriv oht, aga vähemalt täna õnnestus meil seda vältida ning nautida toredate, rõõmsameelsete kohalike seltskonda ja aina uusi elamusi. Sellele aitas kaasa ka see tore uudis, et pimedaks läheb siin alles kell kaheksa õhtul! Meie päeva muudest elamustest kirjutan aga pikemalt homme, muidu mu tagakäppadele ei jää taastumiseks piisavalt uneaega :)

Turvalisuse ja praktiliste nõuannete teemal lisan veel, et lennujaamas seisab ainult ametlik, väga korralik taksofirma ning summa tuleb sealsele administraatorile ette tasuda, samuti trükib ta taksojuhile välja paberi, kus on kirjas kokku lepitud aadress. See väldib kindlasti igasuguseid arusaamatusi.

Muidugi oleme ikka ettevaatlikud ja hoiame pidevalt silmad lahti, aga olen väga õnnelik, et lisaks võimalikele meid varitsevatele kohalikele narkomaanidele ja hulludele elab siin linnas ka väga palju edukamaid ja toredamaid inimesi ning mul on ülihea meel, et meil on veel kaks päeva aega nende elukorralduse, kultuuri ja hang out spot'idega tutvuda!

Cartagena

Kuigi oleme juba ysna mitu p2eva veetnud Tagangas, pyyan siiski catch upida ka vahepealse Cartagena peatyki osas. J6udsime sinna ilmselgelt kohvi yledoosi saanuna esmasp2eva 6htul. Kohvi yledoos ja seet6ttu ohjeldamatu nali ja naer tulenes t6en2oliselt sellest, et v6tsime enne teele asumist yhe tinto ehk musta kohvi (tavaliselt pakutakse kohvi automaatselt piimaga, seega maksab alati r6hutada kui seda ei soovi) Juan Valdezest, kus see on t6esti eheda hapuka Kolumbia kohvi maitsega ja kange. Yldiselt joovad kohalikud oma tintot suhteliselt lahjalt. Oma kohvituuril 6ppisime kyll, et mida tumedam rost, seda v2hem kofeiini, aga go figure miks see harjumatu doos meile siiski m6juvat tundus :)

Igatahes avastasime esmalt, et meile hotellisoovituse andnud tuttava tuttaval on huvitav maitse. Merle arvas nimelt, et kui ta Eestisse tuleb, siis sobiks soovitada Viikingite kyla, ehk neil on ka majutusv6imalus. Hispaania koloniaalstiilis majadel on ka mujal maailmas minu kogemuse p6hjal kombeks ehitada pisikesi akendeta punkreid, aga meie Bella Vista hostel oli t6en2oliselt siiralt pyydnud s2ilitada enne-Jeesust-stiili. Kuna ka enamus elanikke tundus olevat samast ajastust, s2ttisime end linna varem saadud soovitusi yle vaatama ja sooma. Kell 9 6htul on k6ik Kolumbia linnad toidukohtade m6ttes suletud. Kogu vanalinna (vihmas) l2bi k6ndides, leidsime l6puks vaid yhe tillukese pitsakoha ning yleyldse oli terve linn esmamulje p6hjal v2lja surnud. R22kisime endale v2lja aga toa Media Luna hostelis Getsemani peat2naval, haarasime veel m6ne Club Colombia 6lle ja l2ksime oma Jeesuste juurde tagasi.

J2rgmisest hommikust alates kolisime linna turisti- ja hostelikeskusesse Getsemanisse. Getsemani on vanalinna k6rval ning sealne peat2nav on t2is pikitud hosteleid ja kohalikke prostituute. Nende v2ljan2gemine on yldiselt 66vastav, valida on kas v2ga ylekaalulisi v6i selgelt anorektilisi ja v6ib vaid ette kujutada kui meeldiv nende elu seal v6ib olla. Meie hostel on aga v2ga ilus, basseini, suure sisehoovi ja katusebaariga, mis on kogu linnas superpopulaarne peokoht (kolmap2evasel peol polnud seal s6na otseses m6ttes v6imalik liikuda). Saame endale yhe vannitoaga dormi kahe peale, kuid yldiselt on ka yldkasutatavad vannitoad ja wcd v2ga normaalses korras.

Nendel Cartagena p2evadel ja edaspidi n2eme ka, et t6epoolest on Kolumbias veel vihmahooaeg ning meil on senini lihtsalt vedanud. J2rgenvad kaks p2eva sajab iga veidi aja tagant ja meie p2ikesepuhkuseplaanidest ei tule midagi v2lja. Seega veedame esimese sellise p2eva ypris laisalt - jalutame kyll veidi vanalinnas ringi, kuid muidu teen mina keset p2eva paaritunnise skype k6ne koos pornomehega, keda samuti eelmises postituses p6gusalt mainisin ning Merle l6unauinaku.. pornoga seoses muidu on suhteliselt populaarsed ladyboyd (nagu n2ha t2nava-videomyykidel) ja loomulikult tysedad naised - ma kahtlustan, et neil on wc potid ka sellep2rast nii laiad tehtud siin, et latinad sinna peale 2ra mahuksid. Samuti on v2ga kurvikad ka mannekeenid poeakendel. Ylej22nud p2eva k6nnimegi taas mooda vanalinna, kus on hulganisti Terranova-sarnaseid poode ning ylehinnatud soogikohti ja leiame l6puks yhe v2ga kaasaegse ja eriti hea teenindusega sushikoha. Kummaline on ainult, et peale iga inimese sisse tulekut pannakse pisikese koha uks lukku - ma ei tea, keda nad seal siis nii v2ga kardavad..

Cartagena yleyldiselt on v2ga kontrastirohke - k6rvuti asuvad koloniaalstiilis vanalinn, mida alati kiidetakse, kuid mis minu arvates on kyll t6esti v2ga tore ja kena, aga veidi nagu Euroopa t6eliselt ilusate linnade v2ikevend; Getsemani oma h2marate nurgataguste ja prostituutidega ja Bocagrande - uus linnaosa t2is pikitud valgeid pilvel6hkujaid - nn Kolumbia Miami. Miami pidi neil s6pruslinngi olema. Sealkandis t6en2oliselt on ka nende k6ige mugavamad majutuskohad, kuna Getsemani on kyll lahe hostelikeskus, aga pikemas perspektiivis tohutu l2rmakas ning vanalinnas n2htud hostelid sellises seisus, et kui m6nda sisse vaatama l2ksin, siis Merle arvas, et t6en2oliselt ma enam tagasi kyll ei tule. Vanalinn on ka muidugi viisakamate majutuskohtade ja toidu suhtes turistidele orienteeritult 22retult k6rgete hindadega - k6ige parema toiduelamuse saime vast j2rgmisel 6htul kohalike putkadesse sattudes, kus nad liha ja vorsti grillisid ja shrimp cocktaile tegid - umbes kolm korda odavamalt kui vanalinnas pakuti. Lisaks mainitud linnaosadele on muidugi ka tohutud elamurajoonid, kuid sinna meiesugustel valgetel t6en2oliselt asja pole.

Uue p2eva hakul hommikusoogil saabub meie valitud kohviku ette takso hulga seljakotimeestega ja yks neist, Siggy, hoikab kohe r66msalt kuidas soogid ka on. Nii leiame oma vahva seltskonna j2rgenvateks p2evadeks. Nemad on enamuses ka alles oobussis omavahel kohtunud nii et tyype on just nii igasuguseid nagu eelmises postituses veidi kirjeldasin. Nendega k2ime avastamas yhte Cartagena suurimat kindlust, vaatamas veel vanalinna nurgataguseid ja ilusaid v2ljakuid (need ja kirikud on seal t6esti kaunid) ning p2ikeseloojangut linnamyyril asuvas Cafe del Maris. Sealt avaneb vaade merele ja Bocagrandele ning lisades ka originaalsoundtrackid Cafe del Marist ja vahitornis asuva DJ-puldi, voodid-lauad ja kokteilid, olekski nagu hoopis Miamisse sattunud. 6htul k2ime siis ka oma hotelli rohkelt kiidetud peol, kus on t6esti suured rahvamassid, pigem kohalik kui l22nelik muusika ja segamini nii turiste kui sealseid noori. Politsei on kyll v2ljas valves, kuid yldiselt pole siiski yheski linnas valve v6rreldav Bogotaga, kus on sisuliselt selline tunne nagu kogu Sinu jalutusk2ik oleks turvameeskonna saatel.

Pidude suhtes - nagu vast igal pool sellistes maades on pidude keskmeks tants ja muusika! Alkoholi, peamiselt rummi ja aguardientet, juuakse kyll ka, aga oluline pole mitte baarileti 22res k6ikuda vaid tantsup6randal vastu pidada ja seda on t6eliselt vahva n2ha. Tantsudest k2ivad juttudest k6ige tihedamini l2bi salsa, merengue ja kumbia, kuid kahjuks ma neil siiski veel suurt vahet ei tee :)

Minu vaieldamatud lemmikud Cartagenas on saiakesed ja puuviljat2did! Mu lemmikud prantsuse stiilis saiakohvikud on suhteliselt tihedalt ning k6ige lahedamad puuviljamyyjad on suured neegrinaised, kes on oma v2rviliste kleitidega ja peas kantavate puuviljakorvidega omaette vaatamisv22rsus. Muide, nemad teevad seda suuresti vast turistide meelitamiseks, aga h2maratel t2navatel k6ndis m6ni tavainimene samuti korv peas koju.

Muid t2helepanekuid Kolumbiast yleyldiselt:

K6ik muuseumid on hispaania keeles ning ka kui inimestele kus iganes oelda, et sa ei r22gi inglise keelt, siis neid ei sega see sugugi - igayks j2tkab sujuvalt oma keeles sama kiiresti jutustamist. Samuti on n2iteks meie praeguse hosteli kodukorraeeskiri ainult hispaania keeles..

Taksodel on suurelt ka kylgedel ja katusel numbrim2rk, mootorrattajuhtidel aga seljas vest, millel on ka suurelt numbrim2rk peal. Bussides on tehtud s6itjatele n2htavalt spidomeeter ning mitmetel juures ka silt, et kui nad peaksid s6itma yle 80 km/h, v6ib helistada sellel ja sellel numbril.

Dushidel on ainult yks kraan ja yks veetemperatuur - olenevalt dushist erinev, kuid reeglina kylmem kui kohalik merevesi, mis on yldiselt peaaegu 6hutemperatuuril.

Igal pool ja igas linnas myyakse ohjeldamatult lotopileteid.

10 p6hjust (v6i rohkem) mitte minna Playa Blancale

Vahepeal on kyll vahele j22nud Cartagena p2evi kirjeldav peatykk, kuid kuna v2rsked emotsioonid on hetkel yleval t2nasest, siis kirjutan alustuseks sellest, miks mulle ei meeldi vahvad grupireisid ja milline on nende megavahva Cartagena versioon.

Eelinfoks - Playa Blanca peaks olema Cartagenale l2him ilus Kariibi mere rand. Meie seltskond sinna - meie kaks eestlast, Jose Mehhikost, kes tuli Kolumbiasse osalema frisby turnamendil ja v6itis; Siggy UKst, keda iseloomustab t2psemalt j2rgnev jutt; Tshiilis vahetusyliopilane olnud shveitslanna Charlotte; Ryan ja Ryan - California arstitudengid, kellest yks n2eb v2lja t2pselt nagu Robbie Williams; kohalik (minu meelest eriti atraktiivne) Jenifer Medellinist, neli eriti toredat ameerikla kutti Washingtonist, keda esindab siin jutus minu lemmik neist Carlos & mustmiljon inetut kohalikku turisti k6igist vanusegruppidest.

Alustuseks algab p2ev kell KUUS hommikul sellega, et tuppa saabub Oy (Oy lausest Oy Mate) h6isates Siggy. Siggyt iseloomustab vast k6ige paremini see, et tema kannikale on t2toveeritud tiibadega peenis, mille tegemist ta ise ei m2leta. Muidu on ta erakordselt r66msameelne ja abivalmis ning t6en2oliselt yks v2rvikamaid kujusid meie hostelis6pradest. Kahjuks aga pole Siggy veel eilsest magama saanud (kolmap2eviti on meie ehk Media Luna hosteli baaris yle linna tuntud pidu) ja seoses sellega pole teda ka v6imalik veenda, et tegelikult on laeva minekuni kaks ja pool tundi aega ja me veel ei saa tema daily activity´tega alustada. Hakkame siis s2ttima - peamist r66mu valmistab sealjuures see, et esimest korda Cartagenas oleku ajal ei alga p2ev vihmaga ja on lootust randa saada. Hommikul on saia- ja kohvipoed veel kinni (neil on yldse v2ga huvitavad avatud oleku ajad - paari tunni kaupa umbes vastavalt soovile) ning seega j22b ka hommikusook vahele. Saiad on siin linnas muidu imehead ;) L2heme kenasti ametlikku sadamasse, kuna oleme kuulnud muidu ka kohalikele m6eldud paatidest, mis v2ljuvad turult, aga viimane info on siiski negatiivne seoses sellega, et kohalikud v6ivad meid viia suvalisse kohta ja v2ita, et see ongi Playa Blanca. Esmalt oleme valmis ostma piletid v2iksemale paadile, mis v2idetavalt l2heb kiiremini. Paadile j6udes selgub aga, et see v2ljub alles tunni aja p2rast. Go figure mismoodi peaks sellega kiiremini j6udma kui suure laeva v2ljumisaeg on kohe ja ajaliselt peaks see pisike s6itma ainult pool tundi v2hem?

Pakime siis oma hostelis tekkinud kireva seltskonna (mina ainsana pohmellivabana) hoopis suurde laeva. Kell on umbes 8.30. Siggy on t6usvas meeleolus ja esitab kohalike turistide r66muks oma speedodes erinevaid koreograafiaid (k6ik teised laeval on riides). Umbes kell YKSTEIST maabub laev mingis kohas, mille l2hedal on tore rohkete lindudega Kunksmoori Saar ja selgub, et nyyd on meil v6imalus minna Okenaariumisse (muidugi eraldi raha eest). Soovi puudumisel peab istuma tund aega ja ootama. V6tame siis saiakese ja mina l2hen oma hommikukohvi otsima - kohvi saab ainult yhest teisest laevast, kuhu ronides kukuvad vette mu prillid (prillide omanik Jean 6nneks seda teksti lugeda ei oska..), aga Jose meie seltskonnast sukeldub neile j2rele ja teenib auga v2lja yhe mu kohalikele varutud Eesti shokolaadi :) Igatahes t2hendab see, et saab kohvi, et leian laeva tagaosast yhe einestava vana, kes minuga ka pisikese summa eest oma kohvi jagab - kusjuures yks paremaid kohvisid siin seni! Kell KAKSTEIST j2tkame teed Playa Blancale - sama suurelt loksudes nii et suur hulk paadil olijaid veedab selle aja oksendades. Enne kohale j6udmist hakkab veel ka sadama nii et rannale j6udes on seni paistnud p2ike juba kadunud. Arvestades kui v2ga see suur laev k6ikus, siis t2nasin igasugu j6ude, et me ei sattunud kogemata sellele pisikesele kiirele paadile, kuhu end alguses s2ttisime. Rohkem meid kellaaegadest ei informeeritud, aga ma pakun, et umbes kella yhe paiku j6udsime siis kohale.

Playa Blanca oli ehk blanca kunagi kui k6ikv6imalikud odavad turistid seda veel 2ra reostanud polnud, aga praegu oli see umbes sarnane reisi6udus nagu Egiptuse rannad. Veel kurvemaks tegi selle vaid see kui lihtne oli ette kujutada kui ilus ja ehe see t6esti v6is alles m6ned aastad tagasi olla - vesi oli t6epoolest hele rohekassinine nagu pildiraamatus ja palmipuud ning muu rohelus ehedalt ilus. Rannale j6udes ryndasid enne veest v2lja astumist juba karjas inimesed igasugu kola ja vidinatega ning esmalt saime l2bi nende ryndajate ja maailma k6ige inetumate inimeste paraadi sammuda umbes nagu lasteaias toidusabasse. Sellega, et toit k2tte saada ja see ka 2ra syya, l2ks orienteeruvalt tund (peamiselt muidugi sellega, et see j2rjekord yldse 2ra seista). Esimese positiivse asjana v6ib v2lja tuua, et kala ja riis olid t6esti maitsvad ja toitvad! Seej2rel jalutasime tagasi randa, kus p2ikest enam polnud (see muidugi pole tuurikorralduse syy..) ning k6ndisime Merlega m6nda aega mooda randa edasi, et n2ha, mis siin siis muidu toimub. Rand on t2is pikitud erinevaid inetuid plastikmooblitykke, suvalises stiilis telke, tyhje "restorane" ja maailma k6ige kurvemas seisus koeri - mul on praegu isegi halb tunne sellest kirjutada, kui kohutavalt n2ljutatud need vaesed loomad olid - nahk rippumas.. k6ndisime siis igatahes tagasi oma seltskonna juurde ja juba hakkasidki parved inimesi tagasi laevale viima. Huvitav kui lahe see oleks olnud kui ilm oleks t6esti ilus olnud - peale yhe jalutusk2igu aega hakata juba tagasi s6itma?

Igatahes saabus selle fantastilise grupituuri highlight - laevalt maha t6id meid enne randa robustsed parved, kust veidi enne veejoone l6ppu tuli maha hypata. Nyyd aga tuli sinna peale hypata! Muuhulgas laksus kogu see suur parv lainetega kaasa nii et kui laine viskas parasjagu suurem viskas ka see pealemineku-metall-purre yles ja tagasi vastu maad, millega seoses oleks olnud supervinge sinna vahele j22da ja m6ni luu murda. Abi oli kahest k6hnast neegripoisist, kes siis sellesama parve peal k6ikusid. Kui see ulme6udne hetk moodas siis j6udsime laevani, kuhu tuli siis parve pealt edasi hypata. Arusaadavalt ei seisnud see laev sugugi meetri kaugusel ega madalas vees. Parv aga viskas lainetega koos hooti vastu laeva seina ja p6rkus poole meetri kaugusele sellest. Parve peal t6usis yldine elevus ja kisa, aga ma oleksin seal t6esti s6na otseses m6ttes sydamerabanduse saanud. Esiteks oli sellest loksumisest juba pilt niigi kirju ja lisaks veel j2rjekordne ja ehe surmahirmu hetk (siiski v6rreldamatult suurem kui varasemad - mu jalad ja k2ed v2risesid silman2htavalt, hingata enam ei saanud ja tegelikult ma praegu seda yle astumise hetke enam nii selgelt ei m2letagi..). Merle v6ib t6estada, et see t6esti oli reaalne v6imalus sealt vahelt kukkuda (pl2tud oleksid veega kaasa l2inud, seega olime ka paljajalu ja m2rjas ning libedas) v6i selle k2igus sinna vahele litsutud saada. Meie poisid aitasid mu sealt siiski yles ning loksusime Cartagena poole tagasi, kuhu j6udsime pimedas ehk peale kella kuut 6htul.

Vahepealsete positiivsete seikadena saab v2lja tuua vaid ilusa p2ikeseloojangu vaate - selle hetkeni olime j6udnud Cartagena rikaste linnaosa ehk "Miami" ehk Bocagrande juurde - see osa linnast ei oleks nagu Kolumbiast vaid t6esti kuskilt Miami kandist - terve poolsaar t2is k6rguvaid valgeid pilvel6hkujaid. Samuti oli mul tagasiteel huvitav Jose ja Carlosega nende elu ja vaateid arutada ning yleyldse igasugu supertoredaid rahvusvahelisi tutvusi kinnitada.

Selle imelise rannap2eva eest maksime me 42000COP ehk umbes 16eur.

Aga sellega see p2ev ei l6ppe! Tagasi j6udes avastasime, et oleme hommikup2ikeses k6rbenud - meie m6lema kehal on igasugu huvitavaid mustreid kontrastide punane ja valge vahel. Parem oleks, et see punane pruuniks l2heks! Aftersun´ime end siis hoolega, pakime asjad kokku, et selle linnaga l6pparve teha ja k2ime veel korra oma kandis ehk Getsemanis kohalikus soogikohas einestamas - vanalinnas on siin ulmekallis, kuid kohalikud soogikohad on maitse poolest kordi paremad ja umbes neli korda odavamad.. ja olemegi valmis alustama teekonda Santa Martasse, kus meil on m6nus kahene tuba ette makstud ja ehk ka toredamaid randu oodata. Aga vot ei - viimane buss sinna l2ks poolteist tundi tagasi! Kui oled vaimselt valmistunud toredaks rahulikuks uneks (oleme kaks ood olnud Media Lunas, mis on v2ga lahe hostel, kuid ka peot2nava keskus ja hosteli enda baaris on kella neljani hommikul k6ige l2rmakamad neist - nendeks kaheks siin oldud ooks oleme aga selle kogemusega arvestanud) peale sellist p2eva, siis on PARIM uudis, et kahjuks pead sa ootama esimest bussi, mis l2heb hommikul kell seitse ning ainsad kaks vaba kohta on dormis koos kuni nelja suvalise inimesega BAARI K6RVAL TOAS!

Muidu istun ma praegu internetipunktis ja yks mees mu k6rval deklameerib iga natukese aja tagant "jingle bell jingle bell jingle motherfucka". Yleeile k2isin samuti netipunktis skype´imas ja yks mees mu k6rval vaatas poolteisttundi j2rjest homemade pornot.

Kui ma oleks natukene kergemini 2rrituv, siis ma t6en2oliselt taoks oma dormis pead vastu seina juba v2hemalt tund aega, aga yldiselt olen ma ikka r66mus - see kolm maagilist p2eva Salentos kaalub kogu selle t2nase jama sajakymnekordselt yles! Pyyan ainult seda rahumeelsust ka l2bi t2nase oo s2ilitada ning loodan uutele ilusatele looduskogemustele alates homsest Santa Marta ja Tayrona rahvuspargi kandis..

Medellin

Teekond Medellini algas lendurbussiga, mille juht on kindlasti minevikus lootnud saada piloodiks. Merle eelnevalt kirjeldatud maalihke ohuga m2giteedel kihutas meie minibuss nimelt umbes sarnases tempos nagu v6lubussid Harry Potteri lugudes. Peale minu eelnevate p2evade korduvaid adrenaliinilakse ja surmahirmuhetki (te t6siselt ei kujuta ette, milline oli see k2restik, mida me purdelt yletasime ning vast v6ite veidi ette kujutada, kuidas on elus esimest korda hobuse seljas istudes paarituhande meetri k6rgusel m2gedes umbkeelse uue s6bra - kelle enda hobune muide pidevalt perutab - k2est galopeerimisel hobuse juhtimist 6ppida ja kohe ka harjutada) oli nyyd k2es Merle kord, kes vast t6siselt kaalus terve selle s6idu aja teekonna j2tkamist p2ris lennukiga. Peab ytlema, et minibuss t6esti rohkem lendas kui s6itis ja kui me lootsime juba, et ehk on saabunud 6nnelik l6pp, siis selgus, et meie piloot peatus vaid v2ikeseks pit-stopiks, et haarata maisit6lvik k2ppa ja gaas uuesti p6hja vajutada! Seoses kymnekordse hinnavahe ja varem kuuldud kiidus6nadega otsustasime siiski Armenia linna kohale lennates edasi v6tta oobussi Medellini. Oobussid on siin erakordselt mugavad - lisaks sellele, et istmeid on ruumi peaaegu pikali asendisse lasta on olemas ka jalaalune tugi, mis kokku loob peaaegu voodi tunde. Seoses sellega, et senini oleme maganud dressides, kampsuni, soojade sokkide ja lisaks kahe tekiga ning siiski kylma ja niiskuse peale yles 2rganud, siis ei sega ka konditsioneeriga loodud arktilised temperatuurid. Mis kyll veidi segab on rinnapiimal6hnalised oksendavad imikud - kogu mu beebiarmastuse juures on see l6hn ja h22led antud hetkel t6esti liig - ning bussijuhi s6idustiil, mis j22b eelmisele piloodile vaid veidi alla. P2evasel ajal on nimelt liikluspiiranguks 80 km/h, kuid kuna oositi liikluspolitsei ei toota, pole ka pilootide ambitsioonidel piire. T2nu sellele j6uame aga juba kuue ja poole tunniga kohale - eelnevalt oleme Salentos kuulnud, et teised on viimastel p2evadel teinud samal marsruudil kuni 12-tunniseid s6ite. Keset ood bussijaamas on terve hulk v2ga abivalmeid inimesi - alguses tundub kyll ypris hirmutav kui potensiaalse prostituudi v2limusega suitsu kimuv vanem naisterahvas hoogsalt l2heneb, kuid tegelikult oli temast v2ga armas tuletada meile meelde oma asjadel silma peal hoida ja ka aidata leida taksojuht, kes meie hotelli teab. Yleyldse on inimesed siin v2ga lahked ja abivalmid ning mina nende suhtes selgelt eba6iglaselt meelestatud - n2iteks siis kui Salentos dziipidest maha j2ime pakkus sealne meile eraldi auto tellinud poiss mulle ootamise ajaks tassi kohvi, mille juures ma m6tlesin kiiresti l2bi, et ahah - kui mina kohvi 2ra joon, aga Merle mitte, siis juhul kui minu oma on myrgitatud, siis j22b v2hemalt tema valvsaks. Seal kohvi juues ja oodates tuli ka auto kohalike turistidega, kes meist v2ga huvitusid, pilti tegid ja juttu pyydsid ajada. Kuna tegemist oli umbes 40-50-aastaste viisakas riides seltskonnaga, kes p2ris ausalt mulle imelikult l2hedale tulid korda mooda juttu tehes, siis oli mu peas juba kogu mu tulevane saatus nende poolt 2ra roovituna ja maha myyduna paika pandud ja minu hirmudes ju see kohvipoiss ka kindlasti helistas hoopis neile mitte dziibijuhile..

Saabusime igatahes rampv2sinutena oma Geo Hostelisse El Poblados, Medellinis. El Poblado on absoluutselt linn linnas - meenutab igati Los Angelest ning on kaasaegne, ilus, puhas ja kohalik ooelu keskus. Peod algavad kolmap2eviti ning peamiseks peop2evaks on kuuldavasti nii seal kui mujal linnades laup2ev. Kell pool viis hommikul hostelisse s6ites olid t6epoolest t2navad paksult rahvast t2is. Geo Hostel on v2ga modernne, mullivanniga katuseterrassi ja klaasist fassaadiga ning h2sti varustatud arvutite ja koogiga kuid j22b hindade poolest teiste hostelitega samasse klassi. Klaasist fassaadi 22res on ka meie Geo Suite nii et olemegi r66msalt nagu kenas akvaariumis. Hommikut alustab Merle avastades, et ta on oma kohvri luku v6tme 2ra kaotanud ning leiab koos umbkeelse administraatorineiuga lahenduse rauasae n2ol :) Mina magan end esimest korda t6eliselt v2lja ning seega pole ka meie esimene Medellini p2ev pikk - kohtame kahte Jo-d - kanadalast Joeli ja ameeriklast Josephit, kes on m6lemad juba kuude kaupa r2nnanud ja Joel juba kaks kuud Geo Hostelis elanud, k2ime nendega Parque Llerase 22res soomas (Lleras on El Poblado keskus) ja pargis myygiks olevate kutsikatega m2ngimas (no tegelt ka, siin riigis on niiii palju lahedaid koeri), vaatame samuti Llerase 22res asuva hotelli katuse pool-bari, mis on samuti v2ga kaasaegne ja suurep2raste vaadetega ning napilt j6uame teha ka yhe metroo ning cable cari s6idu slummide kohal. Meile soovitatakse kyll varemalt Santo Domingo peatuse slummides ringi vaadata ja ka edasi p2ris m2e otsas olevasse parki s6ita, kuid selleks on juba liiga pime. Cable car mis yle slummide s6idab on seekord ka minu jaoks suhteliselt k6ikuv, kuid vaated pimenevale linnale on seda s6itu siiski v22rt. Pealegi - teised s6itjad on oma tavap2rasel teel koju ning kui nendega senini midagi juhtunud pole, siis miks peaks need trossid just minuga koos katki minema?

LAd meenutavad El Poblados lisaks k6igele muule ka Juan Valdez ehk kohalik Starbucks ja erinevad variandid PinkBerry frozen yoghurtit, mida me LAs preilidega yle p2eva ostmas k2isime, kuid siin on vaheks siiski toppingud - t6en2oliselt hooaja puudumisel on nii mu p6ldmarjad, maasikad kui passion fruit suhteliselt toored..

Teisel p2eval alustame oluliselt varem plaaniga linna vaatamisv22rsused l2bi k2ia. Metroo, mis siin s6idab maa peal, annab selleks juba v6imaluse, kuid m2rgin oma Lonely Planetis taas 2ra ka rohkem kuuldud punktid ja asume neid l2bi k2ima. Vastupidiselt Bogotale on aga siin need ristikesed kaardil laiali ja seega ka igale poole ei j6ua. Samuti pole siin sugugi mitte nii suur valve kui Bogotas ja seega on ka kogu El Pobaldo v2line melu ysna k6he. K2ime ka seekord kunstimuuseumis (Urebe kultuurikeskuse l2hedal - sealne on yldse kogu downtowni k6ige kenam ring) ja seegi kord on just see minu jaoks yks huvitavamaid hetki, kuid lisaks seame sammud n2iteks ka Plaza de Bolivari poole - siin on igas linnas see keskuseks ja Bogotast ning Salentost on ees hea m2lestus. Tuleb aga v2lja, et Medellinis on asjad kujunenud teisiti. V2ljakule k6ndides ei n2e me t2navatel yhtki valget inimest ega politseinikku, seevastu aga n2iteks suurte kottidega prygiautol j2rgi jooksvaid inimesi. Plats ise pole ka suurem vaatamisv22rsus ning inimesed seal j2tkuvalt v2ga kahtlust2ratavad. Tagasi hostelisse j6udes kuulemegi, et sinnakanti ei maksa kunagi minna ja kohalikudki sinna oma jalga hea meelega ei t6sta. Kogemata ongi esimene ohtlik kant 2ra n2htud ja suuremat indu rohkemaks pole - nii ei julge me ka l6puni k6ndida parki (pargid on yldiselt nende m6istes kas v2ljakud v6i metsad - sedakorda on m6eldud ypris suurt metsaga kaetud m2ge), kus peaks olema kohalike inimeste ehk paisade vanaaegne kyla, mille kohta oleme varemalt head kuulnud. Vaatamisv22rustest k2ime veel l2bi nende valgusinstallatsioonide v2ljakult, mis kindlasti 6htuti laheda efekti annab (lisaks sellele on neil plaanis muide j6uludeks vist terve linn erinevate valgustustega 2ra ehtida) ja j6uame siis kergendatult El Pobladosse tagasi. Hostelist leitud s6pradest, nende hulgas ka supervahvatest tootajatest on v2ga kahju lahkuda, kuid linna enda suhtes on raske seisukohta v6tta - El Poblado on t6esti tore kant, kuid k6ik sellest v2ljaspool j2tab paari p2evaga kyll palju ebameeldivama mulje kui Bogota - lisaks eelpool kirjeldatule l2bib linna ka 66vastavalt pruun j6gi. Samas on Medellin ikka Bogotast kuidagi soojem ja ehedam.. soojem muuhulgas ka temperatuurilt - Medellini aasta keskmine temperatuur on 22C ning seega oleme peale oma turistittuuri ka l6puks esimesed randid saanud.

Vahepeal ka veidi praktilisemat informatsiooni - n2iteks raha vahetamise kohta. Sellega on meil olnud igasugu probleeme, kuiv6rd n2iteks Salentos pole sellist varianti olemas ning vahetame Eesti poistega hotellis omavahel ja maksame lisaks dollarites seega vahelt kaotades. Medellini j6uame pyhap2eval, mil raha vahetamine j2lle v6imalik pole ning esmasp2eval panka vahetama minnes n6utakse passi - meil on aga parasjagu kaasas ainult koopia. Seega - raha vahetamiseks on vaja leida casa del cambio - ning neid p2ris igal nurgal ei ole.. samas kui m6ne leidnud oleme, on kurss olnud kas lihtsalt v2ga hea v6i oleme lausa v6idus olnud.

Kohalikust toidust - seni pole Kolumbia kook suurt muljet avaldanud. Nende tyypiline leib arepa maitseb umbes nagu kokku pressitud vatt. Palju syyakse ube ja riisi ning praetud banaani (Salentos pakkusin ma palju r66mu kohalikele poe ees h2ngijatele, kui ostsin soomiseks nende hiigelbanaani, mis tegelikult on m6eldud vaid toidu valmistamiseks - maitse kusjuures on t2itsa sama, lihtsalt n2rida on veidi raskem), k6rvale kana, sea- v6i loomaliha ja Salentos palju forelli, kuid maitseainetest j22b yldiselt puudu. Samuti on nende rahvusroaks nn paisa taldrik, kus on avokaadot, riisi, ube, banaani ja erinevat sorti liha, aga yldiselt liigitaksin ma selle rasva koguse p6hjal suhteliselt junkfoodi alla. Toidukohad on yldiselt lahti l6unaks, kuid 6htul on igal pool juba peale kella kaheksat syya leida t6eline v2ljakutse, mis l6peb yldiselt pitsaga. Suur suur pluss on aga j2tkuvalt k6iksugu kohalik kasvav puuvili ja nendest valmistatud mahlad!

Samas muidugi on v6imalik ka tellida endale kogemata Mehhiko restoranis quesadilla seak6rvadega, kui arvata, et mis see hispaaniakeelne s6na millest veel aru ei saa, ikka keerulist olla v6ib..

Jalgpallist - esimeses hostelis olid kylmkapil usuteemaliste piltide k6rval ka jalgpallurite fotod ning jalgpall m2ngib igas asutuses iga p2ev ja iga kell - Heinar, ma m6tlesin Su peale, kui Bogota Zona Rosas oli yhe esineja taustaks suur live jalgpalli ekraan :)

Cocora Vally ja hobustega ratsutamine

Salento seiklused j2tkuvad.

On hommik ja oleme otsustanud minna vaatama Cocora orgu, kus kasvavad Kolumbi rahvuspuud vahapalmid. Kell 11.30 v2ljub dziip peav2ljakult ning viib meid stardipunkti. Kuna mitmekesi on sinna minna odavam moosisin ma eelmisel p2eval kaasa Arko :) Ja mainin 2ra, et sinna autosse pressivad need kohalikud hullud muidu 18 inimest ehk siis t6en2oliselt oleks autost n2ha vaid rattaid.

Kogu seda matka, mis kestis 5,5 tundi on raske s6nadesse panna...selle ilu mattis hinge ja v6ttis pisara silma, adrenalliin oli laes yle yhe korra, sai panna psyhholoogiliselt proovile kui palju sa oma kaaslast usaldad ja milline on su tahte j6ud j6uda l2bi oru tippu...

Seda matka on v6imalik teha ka lyhemalt ja turvalisemalt ning piirduda vaid oruga ja nagu selgus siis vist enamus nii tegidki peale eestlaste (hommikul vara tegid sama asja l2bi Valdek ja Heleri).

Loodus on siin fantastiline...nagu muinasjutu metsas...l2bisime rada suunaga m2kke, mis oli t2ielik dzungel...v2ike sissetallatud rada m66da energiliselt ja kohati ysna raevukalt voolavat j6ge ja k2restiku. Tee on kohati nii mudane, et olen poole s22reni kinni oma kummikutega ja sikutan jalgu ukshaaval v2lja...enamus kohtades 6nnestub kuidagi m66da kive hypeldes suuremast sopast p22seda...mida ylespoole l2hme seda raskemaks muutub hingamine ja keerulisemaks l2heb tee... yle k2restiku on vaja yletada kitsaid ja mitte just k2ige kindlamaid sildu...mina, kes kardab sygavat siin v2ga ei karda aga Getter, kes kardab, v6ib siis nimetada antud olukorras liikuvat vett... ja see t2esti liikus seal... Tema enam siin nii l6busas tujus pole...esimese silla yletame koos teda ees lastes samm sammu haaval samal ajal tal k2test kinni hoides...teisest sillast, mis asus veepinnast k2rgemal on ta n6us ise yle tulema...kuigi vaadates ta n2gu on mul tunne, et ainult sellest suurest hirmust ja v2rinast v6ib ta seal libastuda...yldiselt silmitsen hoolega iga tema sammu...kolma sild oli aga vana hea nii 6elda purre...yle j2e oli pandud kolm pikka lepa moodi latti ning enam polnud pisutki julgestavaid traate k2sipuudeks. Vesi oli t6eliselt kiirevooluline ning vaadates nyyd Getteri n2gu siis ei sisaldanud see enam peale valge mitte yhtegi v2rvi... Ytlen ausalt ega see oli mulle ikka ka p2ris k6he aga siin kohal polnud see koht kus mainida, et on jah jube v6i ei tea kas tasub :) Siin saabki Getter panna proovile kas ma ikka olen hea kaaslane v6i mitte... Lastes paar korda hinge t6mmata asume 15-20cm l2bim66duga latte yletama...mina jalgu s2ttides ees ning tugevalt Getteri k2est kinni hoides tema minu k6rval...libe ja palgid k6iguvad...Getter teeb paar hiire moodi piiksatust ning seisame korra keset k2restiku m6lemal silmad palkide kylge naelutatud...natuke veel ja saimegi yle...tundub et olen usaldusv22rne :D Ja kui te nyyd kysite, kus Arko oli, siis see hullumeelne ja kannatamatu hing otsis endale koha kust poolest niudest m2rg olles j6gi ilma sillata yletada...see variant ei tundunud meile eriti ahvatlevam:)

Trotsides muda, vett ning t6sist ronimist otse m2kke j6udsime kohta, kus saime pisut hinge t6mmata, istuda ja kohvi juua ning koolibriisid vaadata ja pildistada...fantastiline...kymneid imepisikesi v2ikese s6rme suuruseid ja sukan6ela sarnaste pikkade nokkadega kameeleon v2rvilised linnud linnud lendasid nii l2hedal puudutades oma tiivakestega juukseid... m66da lennates kuulsid suminat, mis tiibade ylikiirest lehvitamiset tekkis....neile oli tehtud sinna joogiv6tmise kohad (vesi ja magusalaadne aine segatud, mis neid ligi meelitas), et turistid saaks neid pildistada...See on ikka v2ga kihvt tunne kui saad selliseid looduse artiste n2ha 10 -15cm kauguselt...nende liikumine ja tiibade t66 oli t6eline kunst...kogu seda teed siia igati v22rt.

Meie tee aga j2tkus viimase ponnistusega tippu...mul isiklikult oli selline tunne sinna ronides nagu kooli ajal kuupri testi tehes (ma t6esti vihkasin seda, sest ma ei saanud pihta mis p2rast ma pean sellist jama tegama kui ma pole mingi jooksja ja samal ajal tunnen ennast veel halvasti)...kuigi see siin oli kordades suurem pingutus...tegime vist iga viie meetri peal hingamis ja naermise pause, sest l6bustasime endid sellega, et igakord kui yles vaadata tundus tee minevat aina rohkem m66da seina k6ndimiseks, mis ei l6ppe iial :D

Vaatepilt, mis ylevalt avanes on v22rt rohkem kui miski muu materjaalne v22rtus...me oleme sama k6rgel kui esimesed pilvetupsud ning meile avaneb vaada m66da pikki Cocora orgu...nii palju kui silm seletab on paksud metsad m2eharjadel vaheldumisi lagendikega orus kus peale erkrohelise muru ja harvalt nagu kuntslikult pikitud taevani k6rguvate palmide ei kasva midagi muud.

Seal yleval, kus pingil me istume nagu maailma serval, elab ka yks pere ning seal on v6imalus ka 66bida. Siin l2heb pool kuus umbes pimedaks ning viimane dziip lahkub stardi kohast kell viis...kell on pisut enne nelja ning alla tulek pidi v6tma maksimaalselt tunnikese. Olles pisut hinge t6mmanud asume teist teed pidi alla minema, mis on oluliselt lihtsam ja fyysiliselt nauditavam. Meie kolmas pikakoivaline reisikaaslane kaob meil ysna kiiresti silmist, millele me erilist t2helepanu ei p66ra, sest all nii kui nii kohtume ja imselt kaamera puududes polnud tal ka nii palju tegemist vaadete imetlemise ja pildistamisega kui meil. Ma ei hakka enam neid vaateid kirjeldama, sest iga uus "pilt" v6ttis hinge kinni ning raske oli uskuda, et see p2ris on. M66da teed alla tulles kuulsime erinevaid linde ja loomi, milledest yhe h22litsus oli sarnane pommi piiksumisega...suhteliselt kummaline...Getter arvas alguses, et tema fotoka aku saab tyhjaks :D Olles m6nda aega k6ndinud j2ime ehmatusega seisma...suurtest sadudest (siiani oleme ise neist p2eva ajal p22senud) on toimunud siin suur varing...yks m2e serv on lihtsalt alla varisenud...meie ees teel seisis umbes nelja meetrine mulla ja muu prahi hunnik...v2ga k6hedaks v6ttis...sellest tuli yle ronida ja polnud ka aimu, kas see hakkab kohe uuesti varisema...muld oli kobe ja lahtine seega oli varing olnud suhteliselt 2sja (v6imalik 12t sees) Mulla hunniku otsast vaadates alla, kuidas see paar palmi kaas on v6tnud ning otsides kohta kust tee peale yldse uuesti saab hakkas meie m6lema jalg ikka v2risema. J6udes alla orgu oli seda varingut p2ris j6hker alt poolt yles vaadata ja m2elda, et me just kaks 2barikku turnisime seal. Viimaseid turiste n2gime tunde ennem, kes p66rdusid poolelt teelt tagasi ning kohalikke yleval tipus. Olime meie ja loodus...p2ike sillerdas m66da n6lvasid ja hobused jooksid lagendikul...t2ielik ebareaalsus.

Veidi aja p2rast k6nnivad meile vastu kaks relvastatud noormeest (k6ik valvavad s6durid on siin suhteliselt noorukesed, nagu meilgi poisid, kes s6jav2es), kellega me palume pilti teha ja nagu nende n2gudest n2ha siis pole siin tyhjas metsas ka neil selle vastu midagi...ilmselt olime nende selle p2eva l6busamaid hetki:) Algusesse tagasi j6udes meil aga nii l6bus enam ei ole, sest yhtegi dziipi enam pole ja paari minuti p2rast oli kottpime...Getter sai selle 6htu ilmselt neljanda v6i viienda infarkti :D Kell oli saanud 17.38 ja ilmselgelt oli meid maha j2etud...igasm6ttes...ka meie uustulnuk Arko, kes t6en2oliselt arvas, et meil on v2ledamad jalad ja me j6uame ka enne viite alla mitte 45min hiljem tema saabumisest. Mis siis teha...mina otseselt ei muretsenud, kuna olime turistide kohas ja kellegi ikka leiame, kes meid aitab...leidsimegi yhe poisi, kellele t2nu Getteri osavale pantomiimi m2ngimisega 6nnestus selgeks teha, et too meile dziibi j2rgi kutsuks...raha tuli muidugi n2idata ja ette anda, mis esmapilgul tundus kahtlane aga p2rast 30min ootamist ja veel umbes sama palju s6ites olime oma tuttaval peav2ljakus tagasi. L6pp hea, k6ik hea:)

Kodus saame kokku nyyd juba kogu eestlaste seltskonnaga ning suundume yhe austraallase baari, kus mees ka ise syya valmistab. Koha nimi on Speakeasy...ysna meeleolukas ja lihtne, kuid tekitab koduse tunde...v2lja n2eb nagu kolmetoaline korter, kus on hakatud remonti tegema ning enne on sinna kuntsti hingega boheemlased sisse kolinud. "S66gitoas" on yks madal bambusest laud, mida ymbsitseb 6uepingi moodi kaks bambusest diivanit ja sohva...seinad on suvaliste kritseldustega ja v2rvilised. Enne s66ma hakkamist j6uame ka baari taha punasele seinale kirjutada koos paari teiste riikide juurde TERVISEKS!

Toit oli maitsev ning p2rast l6busalt aega veedetud s66mingut otsustame meie magama minna ja teised v2ikelinna m6nusid nautima.

Vahepalaks lisan, et kuna siin on see aasta vihmasem kui muidu, on pidev 2revate uudiste kuulamine igap2evane osa. Nimelt on siin igalpool suured maalihked ja varingud ehk siis on pidevalt teed suletud ning piltlikult 6eldes varisevad terved m2ed kokku. N2iteks p2rast meie saabumist Salentosse (me tulime Bogotast lennukiga) toimus selline varing Bogotast teel siia, et traktorid ja kopad peavad kaevama teedu uuesti lahti umbes viis p2eva. Ka meie teel Pereira lennujaamast Salentosse autoga s6ites on j2lgi 6istest varingutest, mis meie kapten trummi (Timothy) s6nul just buldooseritega lahti lykati. Meie j2rgmisesse kohta j2udmiseks aga peame ka v6tma kaks bussi, millest yks on 66buss. Praegu tundub see k6ige v2hem turvalisem tegevus, mis siin maal antud hetkel teha saab. Mitmed teed on pidevalt suletud ning uudiseid uutest varingutest tuleb iga p2ev kui mitte iga tund ning samuti on juba mitmeid ohvreid, kes on s6ites suurte muda laviinide alla j22nud!

K2es on hommik ja meie viimane p2ev siin ning t2na ootab meid ees kolme tunnine ratsamatk kohviistandusse. Meiega yhinevad taaskord Arko ja ka Andres, kes on peaks mainima v2ga ebaeestlaslikult r66msameelsed ja ytlemata toredad.

Ratsud toodi meile maja ette ning kuna Getter polnud varem sellisel viisil hobustega tegelenud j2i tema turvalisuse m6ttes n66riga saatja ja tema hobuse kylge. Pole vast enam vaja mainida, et matk k6rgustest alla ja yles kulges vapustavate vaadetega. Loomulikult sai palju nalja ja ka v2ikest adrenalliini systi kui n2iteks minu hobune m66da kiviklibust rada kuidagi komistas ja ma yle kaela oleksin k2inud ning kuidas j2rsust teest ylesse minnes Getteri hobune libises tagasi ja siis t2nu sellele j2rsemaid liigutusi tegi...yldiselt oli k6ik v2ga turvaline ja meie saatja oli Getteri eest v2ga hoolitsev ja mures, et ega too seal ometigi otsi ja n2rvivapustust hakka saama :D Poisid traavisid enamasti kiirema hooga ees, mina rahulikumalt galoppides ja oma teist Agnest vahepeal oodates (poisid ristisid meid Agnesteks)...jube lahe oli ratsutada...eriti kui ma m6ndades punktides yksi j2in...elu nagu filmis!

6nnelikena tagasi j6udes suundume peav2ljakule s66ma. On laup2eva 6htupoolik ning siin hakkavad p6hilised pidustused just siis. V2ljaku 22rt ymbritseb nyyd mitukymend telki, mis on kas s66gikohad v6i muid vidinaid myyvad letid. Valime k6ik erinevad toidud, mis maitsevad yle ootuste h2sti ning seej2rel jalutame veel viimaseid tiire selles imetoredas kylas Salentos ja longime juba kurvameelsemalt koju tagasi, sest on aeg j2tta oma kahe uue s6brakesega hyvasti ning meil suunduda j2rgmisesse linna.

V6tame asjad ja poisid nagu kord ja kohus tulevad meid saatma ning aitavad meil kohvreid m2est ylesse tarida. Nii palju emotsioone, esmakordseid kogemusi ja kauneid m2lestusi teevad siit lahkumise v2ga raskeks... poetan paar pisarat, kallistame ja l2inud me olemegi.

Hyvasti paradiis Salento!

Salento

Bogota lennujaam ja kell on umbes 8 hommikul...oleme teel v2ikesesse kylla Salentosse. L2bime edukalt tulvakontrollid ja oleme ootesaalis, mis meenutab kooli aulat...mitusada inimest, coca-cola automaat ja valged seinad...meil on palju aega ning otsustame sisustada seda inimeste j2lgimisega emadele ja vanaemadele helistades, et me oleme ikka veel elus ja siin t6esti ei ole nii ohtlik nagu k6ik r22givad (enamus, kes siin k2inud pole:)).

Veidi aja p2rast vaatame Getteriga yksteisele otsa ja m6tleme, et huvitav kas peaks minema ka hakkama... k6laritest kostub peaaegu arusaadavalt....SENIORA GETTER RAIDAM, SENIORA MERLE VALTER :D ilmselgelt oli kohalike inimeste vaatamine ennastunustavalt p6nev :D

Pereiras ootab meid vastas kapten Trummi meenutav austraalasest prilidega mehike ja tema v2ga sympaatne Kolumbia naine. Algab tunnine s6it Salentosse. 66maja on kapten Trummi juures, kes on nyydseks siin olnud pea 8 aastat, omab kahte maja, kuhu mahutab meiesuguseid, ametlikult 7ha (siin m66detakse maa siledat pinda, ehk siis see, mis ei mahu sinna m6istesse lisas Trummi maale veel 5ha) kohviistanduseks m6eldud maad ja kolme last. P6him6tteliselt v6ib 6elda mitte tuli-n2gi-v6itis vaid tuli -tegi-v6itis...igas m6ttes siis ;) Teepeal kuuleme, et kohale on j6udnud veel paar Lufthansa "hyvesid" 2ra kasutanud eestlast...yks Kaarel, tema s6brad ja veel yks poiss ning kuidas eelmine 66 oli sadanud 8 tundi j2rjest vihma ja hommikuks olid toimunud maalihked ning varingud teedel... meie jaoks ei tundunud eriti ohtlik...mis need gringod (valged inimesed) ikka teavad...v2ike vihm ja v2ike muda...ysna pea aga saame teada mida selline asi siin t2hendab...

Salentosse j6udes on meil tunnike aega, et minna Tim'i kohviistandust vaatama. Enne aga tuvastame, et "yks Eesti poiss" on punap2ine maailmar2ndurist tytarlaps Heleri ning Kaarel on ikka kasunud :D J6uame asjad 2ra panna ja teha v2ikese tutvuse linnakesega...m6ned t2navad yhtepidi ja m6ned teistpidi, linna v2ljak, mida ymbritseb p6hilised poed, v2ikesed baarid ja muud s66gikohad ning loomulikult kirik ja politsei jaoskond. Majad ja kyla yldse meenutab nukumaja...majad on v2ikesed ja madalad, kuid tundub, et ysna suurte tubadega. V2rvide m2ng majade fassaadidel v6tab silme eest kirjuks...k6ik vikerkaare toonid on kasutuses...uksed erksad lillad ja liistud kollased, erksinine maja ja uksed aknad valged, oranzid uksed ja rohelised liistud jne jne.

Istandusse jalutades kuuleme kohvi tegemisest, ajaloost ja kuidas nendest marjap66sast meenutavatest puudest ja selle "marjadest" saadakse oad k2tte. Algselt meenutavadki marjad kirssi, mis kasvavad yksteise j2rgi oksa rao kyljes ning neid katki pigistades saame oma k2e peale kaks kohvi oa poolt ...algab pikk protsess enne kui meie oma kohvi lauale saame ;) Maastik on siin j2tkuvalt meeletult ilus ning jalutusk2ik kulgeb vaheldumisi m2gede n6lval ja harjal...kohati ysna ebamugav kui vaadata alla ja mitte n2ha kohta kuhu ma kukkudes l6puks veerema peaks ;) Seal on mitu koera, kellest Getter on ylem6istuse vaimustuses ning kellest yks husky kannab nime IPod( kapten Trummi 5a tytar pani sellise nime, kuna peres on k6igil igasugused moodsad vidinad, mis algavad I t2hega, peale isa...nyyd on isal ka OMA IPod)...mulle j22b yks s6bralik kass. Istanduse majas joome kohvi ja apelsiini mahla ning erinevalt kolmest teisest turistist l2hme Getteriga pikemalt (nagu meile k2ega viibati ja lubadus anti, et tundke ennast nagu kodus) uurima istandust l2hemalt...ehk otse m2est alla nii kaua kuni j2uame bambuse metsa... ebamaine oli seal vahel olla... n2gime veel huvitavaid linde ja yhte looma, mis n2gi v2lja nagu metsj2nes aga ilma pikkade k2rvade ja sabata;)...tundus selline tavaline Kolumbia n2riline :D

6htul kohtume uue toreda ja r66msameels eestlase Valdekuga, kelle k2esta saame l6puks teada, kes on Kaarel :) Valdek on siin koos terava ytlemise Kaarli ja tema senjoritaga, kes antud hetkl juba magavad, ning on ootamas veel kahte vanderselli Arkot ja Andrest. Oleme ootel... natuke on ju p6nev ka...

Umbes tunni p2rast saabuvad meie kaua oodatud kylalised, kes juba esmasel naiselikul vaatlusel tunduvad m6nusad (yldiselt oleme me Getteriga m6lemad suhteliselt skeptilised eestlaste suhtes kuskil reisil ning pyyame neid v2ltida :P) Esimene tutvus tehtud otsustan mina(Getter vajab pikemat und, et mitte tige olla ja l2heb juba magama) v2rskete tutvustega minna v2ikesele linna tiirule, et poistele pisut kehakinnitust hankida ja paar 6lle v6tta...ma olen siin ju juba kohalik...tervelt 10 tundi :D V2sinud seiklejad kukuvad oma s2ngidesse 1,5t hiljem.