Kaks mahakantud väikest varvast, hulkuvad inimesed ja tualetitud kohvikud

Mimi kirjutab:

Peakohal kumisevad jätkuvalt lennukid ja helikopterid läbisegi ning meie ees on kaks kurikuulsat caipirinhat. Mõnus õhtune soe tuul puhub mööda kipitavat nahka ning kõrvalheliks on läbisegi meeleolukalt seletavad kohalikud. Istume kohaliku soovitusel kõige kohalikumas baaris õues kõige kohalikumas tänavas, kuhu meid taxo hostelist 40 reaali (15€) eest tõi. Ei see ei ole mingi eriline urgas ja keegi ei jõllita meid matšeete tagataskus. Tavaline Brasiilia kohalik oma argiõhtut veetmas. Koht ise näeb välja nagu meie texmex ja muud sarnased pubid/baarid.

Ilmselt võib öelda üldistavalt lauset "ära oota oodatavat" kogu Brasiilia kohta. Seekordne näide meie kaks kokteili. Me kõik teame milline näeb välja caipirinha ehk madal klaas, purujääd täis, laim ja suhkur ja 4cl alkoholi. Ooojaa see kõik on ka meie kokteilis aga sootuks teises vahekorras. Klaas on kõrge, selle põhjas natuke valget magustajat, tellitud puuvilja mahl (minul 2 passioni sisu), paar jääkuubikut ja alkohol. Jõin seda kokteili 2,5 h ja tellisin juurde pudeli vett.
Maitseelamus missugune...pärast teist lonksu maitseb kohe eriti hästi, sest esimene suutis meeled juba tuimestada ning kui teil on seltskonnas keegi, kes ei joo, siis võib juhtuda, et kuulete hommikul tema käest ka, kuidas õhtu lõppes. Piirdusime ise ühe kokteili ja 2 pudeli veega, seega saime ikka omal jalal koju. Kokteil ise maksis 20 reaali (7,5€), mis iseenesest pole kõige odavam, samas arvestades et klaasi valati umbes 200ml alkoholi ja rohkem väga juua ei jõua siis polegi halb suhe.

Oleme maha trampinud järjekordsed kilomeetrid ilmselgelt ebasobivate jalanõudega (tennised/plätud) ning jõudnud järeldusele, et võib olla siiski on kindel põhjus, miks tehakse matkamiseks matkamise jalanõusid. Samas, kus me siis saame nendega linnas moodsalt ringi vurada...need on ju koledad :D

Hommikul sõitsime metrooga vaatama Luz rongijaama, mis näeb välja natuke nagu vanast vesterni filmist pärit hoone. Suur ja võimas nikerdatud pruuni värvi puidust taladega ning ilutsevate lühtritega. Perrooni ületavad rauast jalakäijate sillad, millest üle minnes jõuab umbes Balti jaama tagusele sarnanevale tänavale, kus koperdad otsa blondile ülbelt juukseid loopivale siresäärsele neiule, kellel on vara rohkem, kui pihku mahub. Jaama seinale toetuvad erinevate glamuursete asenditega neiud, kellel pole mingit vara ning tegelikkuses näevad välja nagu meie kunksmoor, kui ta oleks indiast pärit. Daamidele pakuvad seltsi erinevas vanuses meesterahvad, kelle riietus varieerub alastusest kuni paari "brändi märgiga" hilbuni, taamal vuravad ringi paljasjalgsed mehikesed kärudega, milles erinevad produktid. Silmitsesime seal vastastikku kohalikega paar minutit ning otsustasime jaama teist poolt ääristanud parki uudistama minna. Pargid on siin imelised ning minu jaoks ei riku isegi väikesed kunksmoorid seda idülli. Parkides jalutavad või sõidavad jalgrattal ringi politseid ja turvamehed. Päeval pole midagi karta, kuid hämaras ei kipuks sinna kindlasti.

/Getteri vahemärkus: Ilma julge Merleta ma poleks küll sinna parki sisse astunud ja püüdsin jalutada võimalikult samas rütmis ja suunas jalgrattal pargivahiga. Igal pingil istus keegi ja tundus, et nautis niisama loodust, aga kontingent oli märgatavalt lihtsam kui näiteks Ibirapouera pargis, millest järgmises postituses pikemalt kirjutan ja no kus ma siis tean kui vaene siin täpselt peaks olema, et röövimisega tegeleda :D Park ise oli looduse poolest aga nagu muinasjutust ja keegi meid ka ei tülitanud. Pigem tahtsime ise oma fotokatega tülitada ühte loodust nautivat transvestiiti, aga lõpuks siiski ei söandanud./

Metroo on toonud meid kesklinna ehk Centro'sse. Siin saab vaadatud üle põhilised "must do" turistikohad nagu Centro Cultural Banco do Brazil, mis on mitmekordne maja, erinevate maalinäitustega. Näitused ise pole suuremad asjad aga maja seest on väga kena ning võib kujutada ette, kuidas seal võiks suurte barokkajastu kleitidega rõdudel kihisevat juua.
Sao Bento kirik, mis on tõeliselt võimas vaatepilt nii oma oreli, kirevate vitraazide kui seina ja lae maalingutega. Terve kirik on ebatüüpiliselt tumedas toonis, mis annab samas salapära ning tekitab aukartust.
Martinelli maja, kus saab minna täitsa tasuta viimase korruse rõdule ning pildistada ja imetleda Sao Paulot 360 kraadiga.
Nende huvi graffiti vastu on tõeliselt imeline, sest isegi kui sul puudub igasugune anne midagi oma käega teha, saad sa ennast tõestada kõrghoone akendest välja rippudes akna põskedele tehes musta spreiga tähti/kriipse/täppe või jumal teab mida ning oleneb kaugele käsi ulatub.

/Getteri vahemärkus: Minu meelest ei ole kellelgi nii pikki käsi nagu oleks vaja nende kritselduste tegemiseks tornmaja viimaste korruste seintele./

Kui Eestis pole sisuliselt võimalik avada ühtegi kohvikut ilma tualetita, siis siin pole see mingi probleem. Sellist luksust saab kasutada mõnes üksikus ja pigem ametlikus hoones nagu näiteks muuseumis. Õnneks imab kuumuses keha joodud vedelikku nagu svamm ning sama kiiresti ka aurustub, seega väga pole vaja keha kergendamise pärast muretseda.

Suuremat turistilõksu nagu kohalik turg, Mercado Municipal de Sao Paulo, annab leida, aga samas nagu öeldakse loll pea on ihu nuhtlus ehk siis tuleb kahel valgel kõndival rahakotil see omal nahal järgi proovida. Turg igas raamatus muidugi "peab nägema" veerus ning eelmist lauset ei maini keegi.
Roheliste kuplitega kirikut meenutav majesteetlik maja, mille sees asub usinaid "inimröövlitest" sipelgaid täis pesa, kes igaüks vehib häälekalt oma leti ees. Maitsta saab kõiki puuvilju, mida pole eales näinud ning ka neid, mille maitset enda teada tead aga pole arvestanud, et siinne maitse on mesimagus ja suus sulav.
Kaks entusiasti kogusid kamaluga erinevaid karvaseid ja sarvilisi puuvilju kokku ning alustasid maksmist (selle turul tingimiskommet pole). Nähes hindu pidid meie silmad peast välja kukkuma ning saba vajus longu...kas me oleme ikka turul või olen ma magamatusest joovastuses ja ikka Kopenhaageni lennujaamas. Uurisime teistel samuti kilo ja tüki hindu ning siiski polnud me mingis joovastuses, vaid saime süüa maailma kõige parema raha maitsega puuvilju.
Tuleb välja, et see vahva turgi on puhtalt turisti turg ja kohalik sealt midagi ei osta. Võrdluseks hinnad, kui poes maksab draakonvili 4-5 reaali tükk, siis seal jube odaval turul maksis keskmiselt tükk 25 reaali. No tõesti ei võtnud mu pea, et peaks meie hosteli kõrval asuvasse luksus kaubamajja puuvilju minema ostma :D

Sanitaarses mõttes oleme eiranud kõiki reegleid. Mahlakokteilid on kõik jääga, puuvilju sõime otse muride kätevahelt ja ise järasime neid samu vilju käsi pesemata kesklinna tänaval puu all äärekivil istudes. Endal suu kõrvuni naermisest, millised me välja nägime ja kuidas kleepuv mahl mööda käsi ja nägu laiali voolas...tõelised glamuuridaamid.

/Getteri vahemärkus: Draakonivili on seest fuksiaroosa! Nii roosa, et peaaegu kiirgab vastu, ebareaalne!/

Minu lemmikuid hulkuvaid inimesi on siin linnapildis isegi üllatavalt vähe. Üldiselt on nad horisontaalis, paljasjalgsed ja hääletud. Tundub, et neil on kas väga hea uni, kõva annus mõnda suitsetavat droogi või on öine eluviis neil lihtsalt võhma välja võtnud.

Igas ilupoes on vähemalt üks tüdrukuna sündida tahtnud noormees. Nad on üsna sihvakad, galantsed, pikemate juustega ja täis grimmiga. Ilmselt on kogu Brasiilia pigem tolerantne kui vastupidi. Ka söögikohtades võib kohata erinevaid karaktereid, kes tagumikunõksuga liiguvad ning sädelevate kõrvarõngastega oma kuulmiselundid on ehtinud, olles ise samas ilma meigita ning esinedes nagu "mees" antud hetkel.

/Getteri vahemärkus: Oleme näinud kahe päeva jooksul ka kahte nurga taga teineteise lähedust nautivat noorte poiste paari, mis on ka minu meelest pigem palju kui vähe../

Naised on siin pigem pikemat kasvu kui näiteks Kolumbias, kus keskmine naine oli lühike ja jässakas.  Daamide tagumised põsed ei tohiks kellegile üllatuseks olla, et need varieeruvad prinkidest melonitest (jalad nende põskede all on väga saledad) kuni väga lustlike suurusteni, mis ilmselt lennukis maksavad oma kahe inimese pileti eest.

Enne mälupildi kustutamise mittetahtlikku katset jõudsime veel käia ära Afro Brazil muuseumis, mis osutus küll väga toredaks, aga oli ainult portugalikeelne. Kas pole huvitav, et muuseum, kus enamus inimesi pole kohaliku keele valdajad, ei suuda ühtegi informatiivset silti tõlkida mitte ühtegi teise keelde. Eriti huumor on nende koduleht, kus inglisekeelses versioonis on avamisaegade kohta kirjas üks info ja kohalikus verisoonis teine - samas aga miks mitte ;)

Esimene päev Sao Paulos ehk kuidas esmamulje osutus valeks

Getter kirjutab:

Kõigepealt sissejuhatuseks - meie eelmisest, poolikuks jäänud Kolumbia reisi blogist on möödunud veidi üle kolme aasta. Selle aja jooksul oleme külastanud igasuguseid ägedaid kohti maailmas, aga kas oleme ringi rännanud eraldi või siis oma turvatsooni jäävates riikides nii et neist trippidest pole me siin kirjutanud. Nüüd oleme aga alustanud koos Brasiilia ringreisi ning kuna oleme ise äärmiselt põnevil, siis otsustasime siinseid elamusi ka kirja panna. Loodetavasti oleme seekord edukamad kui eelmisel korral ja suudame end motiveerida sama põhjalikult muljetama ka reisi teisel poolel :)

Hetkel on esimene päev Sao Paulos möödas, kell on kümme õhtul ja ainus, mis minu kehast veel liikumisvõimeline on, ongi sõrmed kirjutamiseks. Nimelt õnnestus meil märkamatult linna peal maha trampida umbes 11 kilomeetrit ja see ei meeldi sugugi meie vaestele valutavatele tagakäppadele. Kuna sellele eelnes täpselt 24 tundi lendamist ja lennujaamasid ja sisuliselt mitte magamist, siis on ka ülejäänud keha kõige õnnelikum liikumatuna, aga otsustasin siiski enne talle puhkuse andmist esimesed muljed kirja panna.

Hommikul saabusime Sao Paulosse kell kuus, aga oma toredasse hostelisse alles üheksaks, kuna esiteks oli minu järjekordne naljakas formaadis luggage (ma ei tea miks ma leian igaks reisiks uue ebamugavalt kaasas veetava kohvri ja miks ma kunagi selle ebapraktilisusest enne ei või aru saada kui kohale jõudes) tavapagasist diskvalifitseeritud ja pidime seda eraldi taga ajama ja teiseks on see linn lihtsalt nii suur, et ainuüksi taksosõit linnapiirist keskusesse võttis ligi tunni. Hostel Bella Paulista on väga armas ja mugav ning soovitan seda soojalt kõigile, kes siiakanti satuvad. Võibolla ainult mitte väga konservatiivsetele reisijatele, kuna tore receptioni-poiss küll tassis hing paelaga kaelas mu kohvri treppidest üles ning tundus täitsa rõõmsameelne ja püüdlik, aga temaga on keelebarjääri tõttu üpris raske suhelda ja kohvi kõrvale tõi ta meile meeleheaks koogitüki taldrikul, kust oli ilmselgelt teine tükk äsja ära söödud. Arvestades tema vormikat figuuri, siis võib juhtuda, et ta tõesti tahtis meile heameelt valmistada, aga lihtsalt ei suutnud end teel köögist meieni tagasi hoida. Vähemalt õnnestus tal meile sellega palju nalja pakkuda :)

Linna uurima sättides olime aga üsna mures. Kas tõesti ei tasu käekotti üldse kaasa võtta? Kas fotokat ikka on turvaline kasutada? Ega me liiga silmatorkavalt riides pole? Kas ma julgen üldse  päikeseprillid ette panna või tõmmatakse need ka eest? Pakkisime siiski kaamerad ja veidi sularaha kõhukottidesse ja asusime teele. Meie hostel on kohe suure Avenida Paulista kõrval ning kuna see on siinsete turismiatraktsioonide topis, otsustasime alustuseks sinna minna. Kaamerat me siiski esimese kilomeetri jooksul kasutada ei julgenud ja piidlesime kahtlustavalt iga vastutulijat. Sellele andis indu juurde see, et tänaval oli pidevalt palju rahvast, aga rohkem ei ühtki heledanahalist blondi ning seda laia avenüüd ääristavad ainult kõrghooned, mis oma massiivsuse ja kõledate toonidega mõjusid üsna masendavalt ja meenutasid mulle eelkõige Nõukogude Liidu aegset arhitektuuri. Mõtlesin juba oma peas, et mida me küll sellises linnas kolm päeva teeme.. Näljastena ei leidnud me ka muid söögikohti kui kohalikud kiirtoidukad. Lõpetasime esimese paarikilomeetrise marssimise seda ülipikka tänavat mööda ühes kaubanduskeskuses, kust avastasime lõpuks midagi tõesti toredat - väga mõnusa buffet-resto. Kohalikel oli lõunaaeg kätte jõudnud nii et seal oli ka suurepärane võimalus people watching'ut teha. Seal ei tundunud igatahes keegi oma kalliste asjade pärast kartvat, Louboutini kingad, Michael Korsi kotid ja silmatorkavad ehted olid täiesti tavalised. Toit oli väga maitsev ja laias valikus ning saime lõpuks ometi peale lennukitoitude jada hästi süüa. Täis kõhuga järele mõeldes leidsimegi, et ei ole seal tegelikult midagi nii väga karta, suurem osa inimestest tänaval olid kohalike kontorite töötajad, sekka mõned oma käsitööd müütavad hipid ja mõni üksik hullumeelne kodutu, kellesuguseid näiteks Los Angeleses kohtab iga nurga peal. Küll aga ei soovitaks ma ühelegi turistile oma väärtuslikku aega sellele inetule tänavale kulutama minna.

Meiegi otsustasime veidi vähem hirmunutena sealt edasi liikuda ja võtsime suuna lähimasse metroojaama. Metrood on väga puhtad ja ilusad ja inimesed seal täiesti tavalised. Pilet maksab 1.2€ ning metrooga saab üsna igale poole väga kiirelt ja mugavalt. Soovitan! Meie esimene metroosõit viis meid Batmani Alley't otsima. Igasuguseid graffiteid on siin linnapildis väga palju ja suur osa neist on üliandekad. Üks tänav, kus kõik seinad on kunstnike piltidega täidetud, ongi Batman Alley. Kuna hostelist saadud kaart ei sisaldanud eriti tänavate nimesid, hakkasime sealkandis otsima kohalikke inglise keelt kõnelevaid inimesi. Olgu öeldud, et see tundub siin üpris keeruline ülesanne. Sattusime aga üsna ruttu ühe toreda naise peale, kes andis meile suuna kätte ja jagas veel soovitusi ning hoiatas ka kodutute narkomaanide eest, keda pidavat sealkandis ikka nägema ja uuris ega meil palju raha kaasas pole. Tema lahkudes inimtühja tänavat mööda enamvähem tundmatusse kõndides (olime kätte saanud ainult umbkaudse suuna) mõtlesime endamisi, et äkki ikka ei riskiks ja läheks tagasi.. aga õnneks ei öelnud kumbki meist seda välja! Veel ühe supertoreda kohaliku naise juhendamisel sattusime Vila Madalenasse, mis muutis juba tekkinud kehvakest arvamust Sao Paulost sajaprotsendiliselt. Esiteks, kui kahju, et me ei oska kohalikku keelt, kuna inimesed on nii abivalmid ja suhtlusaldis, aga paraku oskavad vaid portugali keelt.. Ja teiseks, kõndides seal mööda Harmonia tänavat Batman Alleysse leidsime oma Sao Paulo. Ilusad kortermajad väikeste hästi hoolitsetud aedadega, imearmsad ja stiilsed kohvikud ning kohalikud butiigid, lopsakas loodus tänavate ääres ja ühes aias nägime isegi viite kilpkonna, kes hoolsalt muru hävitamisega tegelesid! Batman Alley oli samuti väga äge ja külastamist väärt. Vastupidiselt hoiatustele ei kohanud me sealkandis ühtegi röövlit, küll aga mitmeid kohalikke keskmisest jõukamaid inimesi oma igapäevatoimetusi tegemas. Lisaks on kogu ümbruskond täis igasugu ägedaid disainidetaile ning superandekaid graffiteid!

Sealt edasi sujus kogu päev veelgi paremini. Väljas oli terve päeva +29, saime oma fotokaid kasutada ja  mööda tänavaid ühest sihtpunktist teise marssides leidsime veel palju toredat. Muidugi on siin linnas siiski ka utoopiliselt palju masendava välimusega kortermaju/pilvelõhkujaid ning igal ajal üksi tänavale jäädes ja tõenäoliselt ka pimedas väljas jalutades eksisteeriv oht, aga vähemalt täna õnnestus meil seda vältida ning nautida toredate, rõõmsameelsete kohalike seltskonda ja aina uusi elamusi. Sellele aitas kaasa ka see tore uudis, et pimedaks läheb siin alles kell kaheksa õhtul! Meie päeva muudest elamustest kirjutan aga pikemalt homme, muidu mu tagakäppadele ei jää taastumiseks piisavalt uneaega :)

Turvalisuse ja praktiliste nõuannete teemal lisan veel, et lennujaamas seisab ainult ametlik, väga korralik taksofirma ning summa tuleb sealsele administraatorile ette tasuda, samuti trükib ta taksojuhile välja paberi, kus on kirjas kokku lepitud aadress. See väldib kindlasti igasuguseid arusaamatusi.

Muidugi oleme ikka ettevaatlikud ja hoiame pidevalt silmad lahti, aga olen väga õnnelik, et lisaks võimalikele meid varitsevatele kohalikele narkomaanidele ja hulludele elab siin linnas ka väga palju edukamaid ja toredamaid inimesi ning mul on ülihea meel, et meil on veel kaks päeva aega nende elukorralduse, kultuuri ja hang out spot'idega tutvuda!